Tänasest päevast poolteist nädalat tagasi algas minu 2012. aasta Eurotrip. Sõitsime esialgu Ungarisse Szegedisse, tee peal saatis meid tappev kuumus 29 kraadi ja Päikest polnud õieti nähagi. Szegedis toimusid suhteliselt kõrge tasemelised rahvusvahelised võistlused tava distantsidel. Kuna me ainult kolmekesi läksime, siis saime me kõik ilusti autos magada. Parkisimegi oma auto kanali äärde põllu peale ja elasime, tegime ise süüa ja nautisime vaikust.
Esimesel võistluspäeval 1000m, kus oli lausa 3 eelsõitu, enne sõitu ma väga ei lootnud otse finaali saada, kuid sõidu käigus tundus, et tuleb ära, kuid viimase 100m peal pidin tšehhile alla vanduma ja finaali pääsu pidin saama poolfinaalist. Sõitsin küll päeva 3. aja, kuid teada oli see, et teised võtsid asja rahulikumalt. Poolfinaalis surusin ennast ikka esimese 3 sisse ära ja sain finaali, küll viimase ajaga, kuid finaalis suutsin siiski 3 võita ja seega 6. koht, mis jäigi selle võistluse parimaks tulemuseks. Eelsõidus sai ennast ikka väga tühjaks sõidetud ja võib-olla oli see ka selle põhjuseks, et mul iga sõit aeg kehvemaks läks. Aga vähemasti kõik sõidud isikliku rekordi lähedale. Kahesega läks nii halvasti kohe, et ma ei tahaks rääkidagi, saime juba kohe alguses laineid ja siis uisutasime ühest raja äärest teise.
500m distantsil ma isegi ei lootnud selle peale, et ma otse finaali võiks saada ja võtsin ka asja rahulikult, lootuses, et ei korda eelnevat päeva ja et ajad ikka iga sõiduga paraneksid. Poolfinaalist edasi saaminegi kindel ei olnud, aga õnneks suutsin ennast 3 sisse jälle mahutada ja finaal ootas ees. Finaalis aga kahjuks aga kellestki jagu ei saanud ja 9. koht, kahjuks ei paranenud ka aeg. Kahesega sõit oli enam-vähem kuni 200m jäi veel sõita ja siis hakkasime jälle uisutama.
Viimasel päeval 200m olin oma eelsõidu kusagil taga ei mäleta isegi, aga edasi sain poolfinaali, aeg oli ikka väga kehv arvestades seda, mis tuul meid tagant poolt saatis. Poolfinaalis olin 4. ja finaali pääs jäi saamata, küll oli meil vaja sõita veel kahesega, kus me esmakordselt laineid ei saanud.
Pärast võistlust panime ruttu ruttu paadid kokku ja keetsime ruttu ruttu süüa ja panime Itaalia poole ajama.
1000m poolfinaal
Itaaliasse sõit ei sujunud just kõige paremini, juba esimestel kilomeetritel kiilus meil raadio kinni, nii, et ükski nupp ei töötanud ja raadio mängis, kanalit ei saanud ka vahetada ja siis me kannatasime ka selle sahina käes, mis raadiokanali puudumisel kuuldavaks muutub. Enne meie sihtkohta, Rooma, käisime ära veel Veneetsias, see oli vägev linn, saime laevakestega ja rongiga sõita.
Edasi aga ütlesid üles meie auto tuled ja siis sõitsime mõnda aega ilma tuledeta ja lootsime enne pimedaks minekut kohale jõuda, aga me ei oleks jõudnudki kohale samal päeval, kui meie auto tuled poleks juhuslikult jälle põlema hakanud. Raadio oli selleks ajaks juba üle 24 tunni mänginud! Rooma võistluspaika jõudnud saime Soome sõpradelt mutrivõtme, et akult juhtmed maha keerata ja siis raadio vaikiski.
Teisipäeval ühinesid meiega ka perekond Varmid, kes lennukiga Rooma tulid, tegeime hommikul kerge treeningu, 45 min, et harjuda selle soojaga, 28 kraadi, mis seal oli. Ja õhtul tegin mina juba 17,2 km läbi koos välja jooksudega keskmisest treeningkiirusest kiiremini. Roomas Tiberi jõe peal on ikka jube aerutada öösel, sest ega sa ei näe kui mõni suur 100l prügikott sulle vastu ujub ja ega palju puudugi jäänud, et mõne otsa sõitnud oleks.
Kolmapäeva hommikul oli Härra Urmas Varmil sõit, ka temalgi oli sama distantsi pikkus mis minul, aga oma sõitu kommenteeris ta sedasi, et kõik läks metsa. Ja nõustun isegi, võrreldes MK- etapiga Taanis läks tal ikka väga kehvasti.
Härra Varm number 446
Härra Varm paadiga jooksmas
Pärast Varmi sõitu läksime oma tõukeratastega Rooma linna ja Vatikani vallutama. Nägin ära oma silmaga päris palju asju nagu Vatikan ja sealne suur suur kirik või pigem katedraal ja tänu odavale ühistranspordile (odavam, kui Eestis) nägin ära ka Colosseumi. Muidugi ei saa ju käia Itaalias, ilma, et sa pitsat söönud oleks ja ma siis kahes kohas proovisin ja pidin jõhkralt pettuma, siiski asub maailma parim pitsa Pärnus!
Turistid Vatikanis
Pizza Margharita
Metroo
Päev enne minu starti viidi meid 5 suure bussiga Rooma kesklinna avatseremooniale, uskuge või mitte, aga meid saatis politsei ja meil oli terve tee roheline tuli, isegi trammida peatati ja saadeti tagasi, sõitsime vastassuuna vööndites, see jääb vist minu kõige meeldejäävamaks bussi sõiduks!
Nüüd siis selle kõige tähtsama päeva juurde, kus ma pidin ka ise pingutama. Hommikul kell 9.40 Itaalia aja järgi anti start mida oli võimalik vaadata ka TV vahendusel. Stardist sain ära täitsa viisakalt ja esimese ringi lõpuks olin ma 7. Esimese ringi ajal sain ma suuri kaatri laineid, mida minu ees olev juhtgrupp ei saanud ja nii see vahe kärises. Laine oli nii suur, et ma jätsin lihtsalt sõitmise katki ja ootasin ja jälgisin seda, et ma silla otsa ei sõidaks. Pärast esimest jookus hakkasin teisi püüdma, kõigepealt sain kätte itaallase ja siis poolaka, kes muidu oli EM'il 1000m 3. sellel aastal. Küll alles poolakas käis närvidele, ise vedada ei tahtnud ja ronis mulle laine peale ja siis sõitis ka kogu aeg aeru peale (aerus on kaks suurt mõlki!). Enne viimast ringi suutis poolakas veel eest korraks ära sõita, kuid finišijoonel oli edu 55 sekundit ja Maratoni MM'ilt 5. koht! Päeva viis õhtusse jällegi pitsa söömine, kus ma jälle pidin pettuma.
Joogipaus
Laupäeval sõitsime kahest, start jälle samal ajal. Stardist saime minema suurapäraselt! Olima lausa 2. esimese pöörde poole minnes, enne esimest jooksu olid küll esimesed 2 paati läinud oma teed, kuid 3. koha eest võitlevas grupis olime veel sees. Saime just teises pöördes 4-5 koha peale, kui äkki kukkus Tups paadist välja. Tups ujus ruttu kaldale ja mina sõitsin kaldale, Tups ronis paati ja jätkasime sõitmist. Koos selle väikese viivitusega ei olnud me veel viimased vähemalt ning paari ringi pärast saime kätte ja sõitsime mööda ka saksa paadis ja olime kokkuvõttes finišijoont ületades 9. , mis oli suur suur pettumus. Panime kiiruga paadikesed kokku ja hakkasime Eesti poole sõitma. Sõidu ajal lugesin läbi Maimu Bergi raamatu "Seisab üksi mäe peal".
Stardiks rivistumine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar