23. august 2020

56- kordse Eesti meistrina itaallaste manu

Läinud 4 nädalaga jõudsin Eestimaal üksjagu ringi seigelda. Peamiselt küll võistluselt võistlusele, aga tuli ette ka mõni välklaager Tallinnas ja Aidus. Treeningpäevad olid pigem rutiinsed, just kui copy & paste, mida õnneks siiski ka mõned ebatraditsioonilisemad tegevused vürtsitasid.

Andmas viimast lahingut Eestikatel - 500m kahekanuu

Pärast Pärnu karikavõistluste etappe oli ühe oluliseima mõõduvõtuni, eestikad, 2 nädalat. Esimese nädala treenisin Tallinnas Harku järvel ja nii mõnigi treening sai koos kohalike süstapoistega tehtud. Pärast mõningast mõõnaperioodi hakkasin tundma enesetunde ja kiiruse paranemist. Tõestuseks asjaolu, et suutsin süstapoistega treeningutel juba ninaninas punnida. Teise nädala ettevalmistuse olin planeerinud Aidusse, kuhu ma ka täpselt nädal enne kohale jõudsin. Algne mõte oli majutusena kasutada autokaravani “Helgat”, mis Pärnust Aidu poole sõites 6 km enne lõpppunkti sussid taeva viskas. Just nimetatud asjaolul ja veel mõnel sai otsustatud, et Aidusse ma siiski nädalaks ei jää. Üksinda treenimise vastu poleks mul olnud midagi, aga et üksinda Aidu kruusamägede vahel olla - vaimsest tervisest hakkas kahju ja võtsin suunaks Pärnu. Kahel korral sõitsin Aidus ka 1000m ajale, parimaks  4:09 ning oma treeningute vahel jõudsin kaasa elada Pärnu sportlasele, kes oli parasjagu seal samas juuniorite Eesti meistritiitli eest võitlemas. Viimased treeningud Pärnus olid juba päris lühikesed aga samas kiired - enesekindlus oli tõusuteel, kiirused kerkisid ja ka vaim pidas pingutusvalule vastu. Olin endameelest eestikateks valmis, jäi veel vigastatud triitsepsi ülevaatus Tartus - jõudlus paranenud, seega TULD!

Lahked võõrustajatest fotograafid vol 1
Lahked võõrustajatest fotograafid vol 2
Autokaravan Helga
Tulivee restorani parimad palad. PS! Ma kvalifitseerusin pärast pikka veenmist mudilaseks! ;)

Eestikatel tundsin üle mitme aasta taas meeldivat võistlusärevust, polnud ja siiani pole 100% kindlust, et mõni rahvusvaheline start kalendris püsib, seega võivadki eestikad kujuneda hooaja kirsiks tordil. Enda jaoks kohustuslikud võidud võtsin kaunisti ära, kuigi pärast vigastuspausi lootsin konkurentidelt tugevamat vastupanu - minu mõnevõrra kehvem vorm ja konkurentide areng talve jooksul. Minu õnneks ja Eesti aerutamise kahjuks lootus ei pidanud paika. Kõige rohkem pabistasin ma enda soorituse pärast 200m ühekanuul, kus viimased aastad on pakkunud nappe võite, avariisid, ümber paiskumisi või meeleheitlikke ebaefektiivseid rapsimisi. Sel korral läksin juba esimetest tõmmetest oma teed ja 100m peal oli jalg sirgeks lastud - selle aasta esimene käes. Üllatuslikult kujunes pingeliseimaks kahekanuu 200m võistlus - vähene kokkusõit Andreasega ja suur tasemete vahe ei olnud tuul meie meeskonnatöö tuuleveskitele. Minu kõrgeks keritud tõmbesagedusele paarimees hästi järgi ei jõudnud ja nii jäi tal esimest kolmest tõmbest sootuks 2 tegemata ja nii mõnigi veel keset distantsi. 50 m peal olime esimestest maas paat ja vaba vesi ehk kuskil 7 m, 100m peal olime suutnud koostöö klappima saada ning kiiruse saavutanud, mis lõpuks viis meid konkurentidest mööda kui kakivatest kassidest. Veel toon välja 1000 m ühekanuu, kus mu meelstatus oli pingutuseks väga hea! Tugevas vastutuules oli aeg küll kesine 4:18, aga sõit korralik ja tegevuseesmärgid said täidetud (7/10). Esimestest tõmmetest läksin oma teed, 200 m peal oli vahe juba nii veenev, et see hakkas vastu töötama minu plaanile teha maksimaalne pingutus, meeletu veenmine sisekõnega ja treeneri hüüdee suutsid mu ümber veenda lonkimismõtetelt - vahe konkurendiga üle 12 sekundi ehk trammipeatus vahet, mina Hobujaamas konkurent Viru väravates (rohkem trammipeatuste nimesid ei tea). Ülejäänud võidud tulid veenvalt ja midagi märkimisväärset põnevat ei juhtunud. Kokkuvõttes panen panka juurde 6 kulda ja võin uhkusega öelda, et olen 56- kordne Eesti meister aerutamises!

500 m ühekanuu stardist väljalend. Lõplik järjestus: Jooseo, Deniss ja Andreas
Esimese päeva saagiks 4 kulda

Eestikate järgselt suutsin aga haigestuda, kuna kokkupuuteid eestikatel oli inimestega paljudest piirkondadest ja pea kõik külmetushaiguse sümptomid viitavad COVID-19’le siis määras perearst mulle ka vastava testi. Protseduuri korrata ei tahaks, vatitikuga ninas surkimine võttis pisarad korralikult valla, mis peale proovivõtja parkla tagumises nurgas mul ennast koguda soovitas. Üks treeningvaba päev, 16 tundi und jutti, otsus negatiivne ja olin kui uuesti sündinud. Motivatsioon laes - nüüd oli Itaaliast tulnud signaal kinni püütud ja kokku lepitud treeninglaager Caldonazzo’s. Sekka lugesin ka Jüri Jaansoni “Sauruse teed” ja andsin treeningutel halastamatult kuuma. Jõudsin kindlustada ka Eesti karikavõistluste võidu kui osalesin Harku järvel Tallinn Open võistlusel. Viimasel nädalal tundsin end juba vägagi kurnatult, arvestades sellega, et Itaalias lihtsamaks ei lähe võtsin koormust natukene maha aktiivsete puhkustega. Koos Pärnu Aerutamisklubi lastega sai ratastega sõidetud Valgeranna seiklusparki turnima, kus sai kõrguskartusega võideldud nii, et tilgad püksis. Teiseks mõnusaks ettevõtmiseks oli süstamatk Manijalt Sorgu saarele, kus lõkke saatel kõlasid põnevad lood ja magati lageda taeva all mereranna liival hülge möla saatel! Kirsiks tordil aga loomulikult lend Itaaliasse! Arrivederci Estonia!

Kui võistlus on klounaad siis võistlevad ka klounid. #TallinnOpen
Pärnu nooraerutajatega metsa puude otsa
Vähemalt 3 tilka püksis
Avamerel
Meririst
Jäädvustus läbi monokli läätse - fotol praamlaev Kihni Virve ja purjeks
Rahulolevalt Sorgul
"Voodid" olid meil kajakkide vahel

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

29. juuli 2020

Magus raud

Viimase postituse lõpetasin pigem ärevate nootidega, kus kogu tiim mu ümber oli väga segaduses, et miks organismile positiivse varjundiga sisendi andmine hästi ei mõju, pigem oli lõpptulemuseks väljund negatiivse märgiga ehk ma olin tühi, midagi polnud endast juurde anda, samas ära ka ei väsinud. Nüüd on üks versioon tekkinud mis seda põhjustada võis. 
Be 1st! / I'm 1st!
Suure tõenäosusega panin ma probleemile aluse 6,5 nädalat tagasi, kui kehakoostise analüüsi tulemus ei olnud päris see mis ta olla võiks - rasvaosakaal kehas 13,5%, eesmärgiks oli seatud võistlusteks 10% peale jõuda. Saadud tulemust analüüsides jõudsime järelduseni, et selleks, et septembri lõpuks seatud eesmärgini jõuda on vaja eesmärgi nimel vaeva näha s.t toitumine võiks olla teadlikum ja kontrollitud. Toitumine saigi kontrolli alla, pea kõik toidukorrad said vastavasse äpp'i kirja pandud ja läbi analüüsitud, ainult et… Meetod rasvamassi vähendamiseks sai valitud vale. Minu dieet oli suviste intensiivsete treeningute kõrval väga süsivesikute vaene. Kui äsja ilmunud Sportlandi Be 1st! podcastis sai öeldud, et olen toitumise teadlikult luubi alla võtnud, et google aitab sellele kaasa. Nüüd tahan öelda, et MA EKSISIN (ei tulnud infokülluses toime) ja soovitan siiski targematega konsulteerida enne kui nii olulisel osal muudatusi sisse viima hakkate! Mina saan tänulik olla oma treenerile, pere- ja spordiarstile, kes kiirelt reageerisid, organiseerisid vereanalüüsi ja nende tulemuste analüüsi, et nõel heinakuhjast leida. Esimesed 4 nädalat ei tundnud ma ennast kurnatult, kõht oli otses mõttes valku täis (tühja kõhtu ei tundnud) ja ka visuaalne pilt läks nähtavalt teravamaks, aga siis kui välk ja pauk olin teine mees, jõuetu midagi treeningul korda saata - lihaste glükogeeni varud olid suure tõenäosusega otsakorral. 

Et tehtud veast kiirelt taastuda langetasime treeningkoormust, ning et eelmises lõigus öeldu, et arutage asja omaala spetsialistidega ei jääks lihtsalt soojaks väljahingatavaks õhuks suust, võtsingi kohe ühendust Martin Luigega. Martin on aerutamistaustaga spordimees, kelle kutsumuseks ongi toitumis- ja treeningkavade koostamine ning kogemust on mehel kappadega.
Sündmuste mõistes oli nädala põnev! Kohe nädala alguses usaldas Eesti Olümpiakomitee terveks päevaks minu kätte oma Instagrami konto, mis on väga lahe ettevõtmine. Sain tutvustada Eesti olümpiafännidele ennast kui inimest ning loomulikult kanuuaerutamist kui OM ala! Kolmapäeval kasutasin võimalust treenida radade vahel, selleks tuli sõita Pärnust 130 km lõunasse Limbažisse, kus on üheksa 1000 m pikkust aerutamisrada vees. Radadel sõit on oluline distantsi tunnetamiseks, julgelt võib paralleele tõmmata kergejõustiklastega (kuskil metsarajal või maanteel treenides staadionil 400m peal head nahka ei tule). Ja nii ma seal tunnetasin 1000 m distantsi, maru pikk tundus… veel. Fookust aitas hoida spordipsühholoogiga harjutatu - seatud tegevuseemärgid ja eelnenud visualiseerimised ehk kogu sõit käis 10 tõmbe kaupa.
Nädal lõppes võistlustega kodujõel 1000 m ja 500 m distantsil. Ma olin õnnelik selle üle, et ma suutsin taaskord endast pingutuselaadse poisi välja võluda. 1000 m peal oli kavas ka väike vimpka! Ühekanuul oli tulemuseks 4:20, võttes arvesse füüsiline- ja vaimne pingutus, hindeks 3/5. Uue tööriistana on mul kasutusel laktaadianalüsaator, mida on väga lihtne soetada MEFO veebipoest (#notsponsored), mis näitas tulemuseks 10,2 mmol/l ehk see juba ise näitab, et pingutus oli tagasihoidlik. Laktaat määratud, anti mulle alla uus paat - ühesüst! Jep, olin ennast üles andnud ka meest süsta võistlusklassis, olin ju vigastuse ajal seda mõned korrad harjutada saanud. Kuna kanuu ja süsta startide vahe oli 14 minuti, siis selleks, et ma üldse süsta starti jõuaksin tõstetigi mind otseses mõttes kanuust süsta. Purdest stardijoonele sõites (1000m) oli mul lähteni aega napid 5 minutit, sisuliselt lõiguga starti ja võidusõiduga tagasi - 4:21, hinne 5/5! Võitlust 3. koha eest jagus viimaste meetriteni ja lõpuks lahutaski 3. ja 4. kohta 0,53 sekundit. Tegin päris hea lõpuspurdi, kuid sel korral jäi vahe minu kahjuks. 
Auk näppu ja paadivahetus (roosa süst on juba sõiduvalmis seljataga)
500 m distantsi alustasin hästi, poole distantsini täitsin pisikeste viperustega oma plaan A'd, siis läks koos kaatrite tekitatud külglainetusega väga raskeks aga lõpuni ma end imesin - 4/5. Pingutus oli kindlasti mehisem, aeg 1:51 ka päris heast puust (rekord 2 sekundit kiirem), aga arvestama peab ka sellega, et kõik ilmastikuolud mängisid superaegadele kaasa. La = 15,9 mmol/l. Antud startide põhjal julgen öelda, et juba esimese nädalaga hakkasin hoogsalt kosuma - asjaosalistele tänu!
Ready to Kayak'n'Roll
Uut nädalat alustasin ma Tallinnas Harku järvel treenides, esimesed 2 päeva olen treeninud üksinda, mõned treeningud saab ehk isegi kohalike süstapoistega koos teha. Siiani on järv olnud kõike muud kui ma mäletan aastatetagustest aegadest - merelainete asemel on olnud peegelsile järv. Sekundeerin eelmise lõigu lõppu, energia hakkab vaikselt tagasi jõudma ja päris mõnus on mõne treeningu lõpus "magusat" raua maitset suus tunda! 

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye



19. juuli 2020

Magusa järele janunen!

Another 3 weeks in the books. Mööda läks nädalane laager Viljandis, esimene Xdream, taastav nädal koos koormustesti ja Pühajärve regatiga ning ka töisem nädal Pärnus "uhkes" üksinduses. Kronoloogilises järjekorras kõigest lähemalt.
Enne testi oli pöial püsti, veel...
Esimene päev Viljandis näitas väga selgelt, et noored süstapoisid on talvega kõvasti rammu juurde kasvatanud ning minu mõnevõrra kehvem erialane võimekus ei luba veel nina ninas noorte süstapoistega võidu sõita. Olin ühtäkki enesegi jaoks ootamatult olukorras, kus olin treeningutel jälitaja rollis. Veel 50:50 küünarnukiga jätsin ka mõned kanuutreeningud pooleli, alternatiiviks valisin süstatreeningud. Plaane lõi sassi ka väga tuuline ilm, mistõttu osad veetreeningud ei täitnud kindlasti oma eesmärki seoses tormituulte ja -lainetega, kehvematel päevadel tuli treening suisa vee pealt maa peale üle tuua. Kokkuvõttes jäi Viljandi laager kuidagi väga kripeldama, täpp i'le jäi kindlasti panemata, vaatamata sellele, et sportlased kellega koos treenida olid kiired.
Kui Viljandis jäi täpp i'le panemata siis läinud treeningtsükli viimasele koormavale nädalale pani mõnusa rasvase täpi Ace Xdream Elva etapp. Eesmärkideks oli B- rada esiteks lõpetada, teiseks teha võimalikult vähe vigu, mis tooks kaasa trahviminuteid ja kolmandaks kanuuga ikka eesotsas olla. Eesmärgid said täidetud möödaminnes, teine kord võiksime ka õigeks ajaks starti jõuda ning legendi põhjalikumalt lugeda, et ei võtaks kõiki üleliigeseid punkte ära. Tundus, et tiim pidas ka ilusti vastu ja pärast kuut tundi ratast, kanuud, jooksmist ja ujumist olid naeratused jätkuvalt näol! Tänks Janno & Anna, et vahva väljakutse õhku viskasite! Trahvi tuli ka ainult 15 min!
Põhimõtteliselt võitsime 
Üks põhjus miks me starti hilinesime oli kaardialuse projekteerimine oma peas ja selle elluviimine - vaja läks kinkekarpi, kahte metallist riidepuud (tagantjärele tarkus - piisanud ka ühest) ja kahte oksa.
Taastaval nädalal oli päris laastav lõpp. Esialgu laupäeval toimuma pidanud Pühajärve regatt lükkus tormimõõtu tuulte tõttu päeva võrra edasi pühapäevale ja ning pühapäeval toimuma pidanud koormustest tuli päeva võrra varasemaks. Koormustest kanuuergomeetril näitas, et organism on (vist) hästi treenitud, mida toetavad ka jõunäitajad ja jooksutulemused, küll aga ei ole head lood kanuuspetsiifilise võimekusega. Seda negatiivse varjundiga informatsiooni tuleb võtta väga rahulikult - targalt treenides on võimalik septembri lõpuks olla seal kus tarvis, tuleb arvestada sellega, et otseteid pole, prioriteet nr 1 on küünarnukk korda saada.

Päev hiljem toimus pea ideaalsetes tingimustes Pühajärve regatt - 5 km. Arvestades hetkevormi siis ajaline kaotus rekordile oli tühised 4 sekundit, mida võib kindlasti võiduks lugeda. Võistluseks oli mul endale seatud 4 erinevat eesmärki, millest 3 täitusid kenasti:
  1. Jõuda valuvaba küünarnukiga finišisse - TEHTUD
  2. Võita meestekanuu võistlusklass - TEHTUD
  3. Võita klubikaaslase Keviniga sõlmitud kihlvedu kohvrile kaljale - TEHTUD
  4. Olla absoluutarvestuses 6 parima seas - olin 9. - TULEB UUESTI PROOVIDA
35 minutit pärast finišeerumist anti lähe juba uuele stardile - 10 km, sedapuhku legendaarse aerutaja ja aerutamistreeneri Heino Kurveti mälestuseks, kes käesoleval aastal läks taevasesse riiki. 10 km oli Kurveti lemmikdistants, samal distantsil saavutas 1971. aastal Heino MM'il NSVL'i esindades neljasüstal KOLMANDA koha. Minu jaoks oli see kohustus/austusavaldus, et ma olen stardijoonel, paadiklassiks oli sel korral meeste kahekanuu. Kahesüsta peale minu ja Andrease hammas ei hakanud ja lõpetasime memoriaali teisena. Taustaks Heino Kurvetist veel nõnda palju, et tema oli treeneriks minu treenerile Tiina Hodakovile ja teisele Pärnu treenerile Uko Kõrgele. Tegemist oli kuldsete kätega mehega, kes pälvis oma kodu, Lusika talu, ehitamisse panustatud töö eest ka Viljandimaa kauneima kodu tiitli 1998. aastal.
Võitjad Pühajärvel ja Heino Kurveti memoriaalil
Läinud nädal tõi kaasa endaga päris olulise koormuse tõusu. Keha ei olnud nõus seda aga vastu võtma - valmisolek, värskus, tahe, motivatsioon jpt nüanisid käisid kui ameerika mägedel ja vägagi ettearvamatult. Veelgi arusaamatum tundus see kõik selle taustal, et olen suurema fookuse pannud korrapärasemale taastumisele ja toitumisele. Unetunde kogunes öösel minimaalselt 8,5 ning lisaks vähemalt pooltunnikest iluund lõunalgi. Iga päev lähemale nädalalõpule muutusin ma koos treeneriga ärevamaks, mõtted enda peas muutusid järjest enesekriitilisemaks - laupäev & pühapäev juhe seinast välja. Reedel saatsin ka vere analüüsimisse, loodetavasti annab see mingit infot, vastasel juhul on vaja otsida nõela heinakuhjast. Veel parem oleks kui see oli kordumatu anomaalia - limonaadi on sidrunitest sel hooajal pigistatud juba küll, janunen juba millegi magusma järele!
Uni ja seda soodustavad tegurid kasutusel ja/või kontrolli all

Meenutusi J2o2osep 25 üritusest:

Paavo vettehüppe stiilinäide
Multitalent uut ala avastamas

"Punaste kukepükstega poiss" Ermo 
SabotörAnna
Pärnu klubi tegelinskid
This time powered by non- alcoholic Sauna Session by Tanker Beer
Nüüdsest kroonitud pea - KING. suurus 43 - tänan Tarkpead!
Klääbu
Klääbu teeb puust ja punaseks

Tänks Maks & Moorits, BalSnack ja Tanker, teieta nii meeleoluks see spordipäev poleks olnud!
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

4. juuli 2020

Sidrunitest limonaadi!

Pea 3- kuuse postituse pausi järel oleks viisakas Teile natukene infot juurde pritsida. Viimane postitus rääkis sellest, et ma ei ole praegu 100% terve ja pole võimeline kanuud sõitma, ühtlasi oli üsna selgusetu mis saab võistlushooajast. Tänaseks on nii mõnedki asjad natukene selgemaks saanud ja kohe ka neist lähemalt!
Daydreaming
Oluliseim on ilmselt info, et kuidas tervis vastu peab - paranen, aga visalt. Viimased 3 nädalat olen saanud üle poolte veetreeningutest kanuuga kaasa teha, aga üsna julm on praeguse seisu võrdlemine märtsikuise seisuga. Samas tuleb endale aru anda, et 10- nädalane kanuu paus jätab paratamatult oma jälje ja tuleb kannatlikult treenida, et jõuda tagasi märtsi kuise tasemini.
Mida ei jätku on kannatus - teadmine, et 23. septembril algavad Ungaris Szegedis mitte Olümpialade maailmameistrivõistlused tekitavad parasjagu stressi ja käristust, et kiiresti kanuusse tagasi saada ja taastada see mis oli märtsis. Kahjuks olen juba lisapinge tõttu ämbrisse astunud ehk  olen endalt liialt kiiresti liialt palju nõudnud ja oma taastumist pidurdanud. Tuleb ikka ise reha otsa astumised ära astuda, et aru saada... 

Vigastuse taustast - tegemist on küünarnukis triitsepsi kõõluse koormusvigastusega. 8. mail sain küünarnukki vereplasma süsti ja pärast seda on olukord koos spetsiaalsete harjutustega (isomeetrilised, ekstsentrilised) ja elektristimulatsiooniga paranenud. Prognoos on, et minimaalselt võtab 100% jõudluse juurde tagasi jõudmine aega 6 kuud. Regulaarselt olemegi mõõtnud triitsepsi valuvaba jõudlust, algust sai tehtud 3 kilogrammiga ja jõudnud olen 12 peale, minna on vaja 30 peale... Pikk tee ootab veel ees!

Kui juba jõu juurde oma jutuga jõudsin, siis jõusaalis olen saanud askeldada korralikult, modifitseeritud kujul on kavas harjutused, mis nõuavad käe sirutamist. Füüsiliste näitajate seis on  väga hea! Isiklik rekord Pärnus tõmbes vastu lauda - 120kg, 2 minuti testis 60 kg kangiga 86x, lõuatõmbeid 69. Ega aeroobne võimekuski langenud pole, pigem on väga hea - 10 km jooks SA Noored Olümpiale virtuaaljooksu raames 37:50 ja Cooperi test 3,44km. Põhi millele kanuuvormi uuesti rajama hakata on SUPER!
Uued võimalused oma füüsilist testida ja ka mind toetada!
Enne kui ma kanuusse tagasi sain ja praegugi kui ma kanuud sõitnud olen on minu lemmikuteks alternatiivseteks treeninguteks olnud esiteks #BMC maastikurattaga sõitmine ja teiseks süstaga sõitmine. Alguses sõitsin matkapaadiga, tänaseks olen julguse kokku kogunud ja suudan juba rajaaerutamise süstalaadse tootega süstapoistelegi pinget pakkuda.
#RideBMC 
Treeningkaaslased on tugevad, aga kes? Pane kommentaaridesse oma pakkumine, kes on pildil! 😉
 
Kokkuvõttes, jah, praegu on üsna keeruline periood, tundub, et hullem on möödas ja küünarnukk lubab ühe enam leida endast võitjat! Positive thiniking is the key!

Kogu see kriisiaeg ja sellest väljumise aeg on andunud võimaluse mais ja juunis askeldada "väljadel" kus muidu tiheda võistlusgraafiku tõttu askeldada ei oleks mõistlik. Juuni lõpus korraldasin vähemalt üle 10 aasta oma sünnipäeva koosviibimise koos sportlike tegevustega Pärnu Aerutamisbaasis ja juuli algusesse on planeeritud natukene ekstreemsem osavõtt Xdreamist. Kui sellised võimalused on kätte antud, siis tuleb need ka ära kasutada - ma loodan, et oma edaspidise karjääri jooksul ma enam selliseid aegu ei näe! When life gives you lemons, make lemonade!

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

20. aprill 2020

"Aeg maha" & rattad veerema!

Vaatamata segastele aegadele on "croissantid karantiinis" korralikult treenida saanud. Pärast viimast postitust alustasin kenasti aerutamistreeningutega aga... juba 3,5- nädalane pikkuseks veninud treeningtsükkel ja soov uut treeningnädalat võimsalt alustada muutsid juba niigi hella küünarnuki väga hellaks ja  neli päeva hiljem (alates 9. aprillist) olin sunnitud aerutamisest mõneks ajaks aja maha võtma, kahjuks... Õnneks on ajastus parim vigastusega maadlemiseks!
Tol "saatuslikult" esmaspäeval tuli treeningut kaema ka füsioterapeut, ilmselt oli ka see üks välistest stiimulitest, mis pani mu endast andma kõik mis mul anda on, just tehnilises võtmes ja tõenäoliselt nõnda ma ka triitsepsi üle koormasin. Samas mõnel päeval sain justkui valuvabalt aerutada, siis neljandal päeval sai otsustatud, et võtan aerutamisest mõneks ajaks aja maha ja keskendun üldfüüsilise võimekuse tõstmisele. Lisaks aerutamisele on jõutreeningutel "no go" ka harjutused, mis sisaldavad kätt sirutavat liigutust.
Martin Tarkpea filmitud kaadrid karantiini ajast
Alustasime kohe taastusraviga, sain omal nahal (ja lihases) tunda sellist protseduuri nagu "dry needling", kuna ma nõeltega väga Sina- sõber ei ole siis tundsin enne protseduuri meeletut ärevust. Aga pean tunnistama, et torget pole tundagi, küll aga kõditab see nõelake vahel ebamugavalt ja magusat punkti lihases tabades võtab lihase isegi meeldivalt tõmblema. Väidetavalt jõudis nõel isegi maksimaalselt 4 cm sügavusele, ise vaadata ei julgenud, nii igaks juhuks...
Foto on illustreeriv
Kuna aerutamistreeningud on praegu teadmata ajaks tühistatud siis hakkasid neid treeninguid asendama jooksu-, ratta- ja sõudeergomeetri treeningud. Veloteek rattapoest sai Tanel Kangerti isikliku soovituse järgi rattapaar välja valitud ja jalgadele valu antud. Kohe kutsus Danek ka endaga "kruiisima", sain aru, et ees ootab 40 km pikkune rattatiir, tegelikult ootas ees aga ligi 80 km pikkune rattatiir maastikul, treeningaeg 4,5 tundi. Ütleme nii, et Daneki jalg on vähe teravam ja trenni lõpus jalad mind enam ei kandnud ja enesetunne oli oksendamiseni paha, aga kõik kannatan ära! Kuna mul varasem rattasõidu kogemus on ümmargune paranka, siis mees areneb praegu päevadega!
Süda jõuaks, aga jalg veel ei jõua...
Läinud nädal oli taastav. Veele ei saanud, juba ainuüksi ilmastikuolude tõttu ei saanud, sest jõgi lainetes rajaaerutamise aluste jaoks liialt võimsalt. Seega esimene taastusravi nädal läks väga õigesse kohta. Treenisin valdavalt korra päevas, treeningute sekka mahtus ka üks orienteerumine Raeküla metsas, kus praegu on põnev püsirada sees. Magusaim treening otseses mõttes oli aga rattaga maiustuse järgi sõitmine - 45 km pikkuse ringiga Pärnamägedesse moonirulli järele! Põnevaim ja ärevaim oli võimlemine ja oma esimene live treening ja -intervjuu Terevisiooni otseeetris. Otseeetril oli täitsa põnev mõju ühel jalal seismisele - muutus endalegi väljakutsuvaks harjutuseks. Kes tahab minu ja DTR füsioteraapia ja massaaž koostatud võimlemiskava kaasa teha siis kliki SIIA!
Kosmos on piiriks!
Taastaval nädalal oli mul 2 täiesti vaba päeva ja mõlemal otsisin endale viisi, kuidas ennast natukenegi liigutada. Neljapäeval ja pühapäeval olin üks neist, kes käis Pärnu jõekallast koristamas. Saak oli kahjuks korralik, prahti leiab igasugust: pudelid, madratsid, kanistrid, jalanõud, kalameeste tarvikud, rehvid jne. Mind inspireeris koristama Raimo Pull ja aerutamistreeningul kogetu (pääsesin napilt klaastaaraga kokkupõrkest) ja nüüd ma katsun anda enda panuse, et minu jaoks oluline koht, Pärnu jõgi, natukenegi puhtam oleks! Maru hea tunne on ka pärast!
Pullijüngrite hunnik 60m pikkusel kallasribalt
3 inimtöötunni saak
Paneme uue treeningtsükli rattad veerema! Tänase seisuga on jäänud võimalus, et septembri keskpaigas on mitte OM alade MM, nii et pöidlad pihku, et see peaks!
Kõigile (võistlus)näljastele! 1. - 3. mai toimuvad Sihtasutuse Noored Olümpiale eestvedamisel Eesti esimesed lahtised MV Remote Run'is. Registreeru ja toeta Sihtasutuse stipendiaate (k.a mind) ja pane märk maha! Ka mina võtan osa (tõenäoliselt 10 km jooksus), vaatame kui kaugele seljataha te mu jätate 😉! Loe lisaks SIIT!

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye