Joosep Karlsoni spordiblogi: 56- kordse Eesti meistrina itaallaste manu

Läinud 4 nädalaga jõudsin Eestimaal üksjagu ringi seigelda. Peamiselt küll võistluselt võistlusele, aga tuli ette ka mõni välklaager Tallinnas ja Aidus. Treeningpäevad olid pigem rutiinsed, just kui copy & paste, mida õnneks siiski ka mõned ebatraditsioonilisemad tegevused vürtsitasid.

Andmas viimast lahingut Eestikatel - 500m kahekanuu

Pärast Pärnu karikavõistluste etappe oli ühe oluliseima mõõduvõtuni, eestikad, 2 nädalat. Esimese nädala treenisin Tallinnas Harku järvel ja nii mõnigi treening sai koos kohalike süstapoistega tehtud. Pärast mõningast mõõnaperioodi hakkasin tundma enesetunde ja kiiruse paranemist. Tõestuseks asjaolu, et suutsin süstapoistega treeningutel juba ninaninas punnida. Teise nädala ettevalmistuse olin planeerinud Aidusse, kuhu ma ka täpselt nädal enne kohale jõudsin. Algne mõte oli majutusena kasutada autokaravani “Helgat”, mis Pärnust Aidu poole sõites 6 km enne lõpppunkti sussid taeva viskas. Just nimetatud asjaolul ja veel mõnel sai otsustatud, et Aidusse ma siiski nädalaks ei jää. Üksinda treenimise vastu poleks mul olnud midagi, aga et üksinda Aidu kruusamägede vahel olla - vaimsest tervisest hakkas kahju ja võtsin suunaks Pärnu. Kahel korral sõitsin Aidus ka 1000m ajale, parimaks 4:09 ning oma treeningute vahel jõudsin kaasa elada Pärnu sportlasele, kes oli parasjagu seal samas juuniorite Eesti meistritiitli eest võitlemas. Viimased treeningud Pärnus olid juba päris lühikesed aga samas kiired - enesekindlus oli tõusuteel, kiirused kerkisid ja ka vaim pidas pingutusvalule vastu. Olin endameelest eestikateks valmis, jäi veel vigastatud triitsepsi ülevaatus Tartus - jõudlus paranenud, seega TULD!

Lahked võõrustajatest fotograafid vol 1

Lahked võõrustajatest fotograafid vol 2

Autokaravan Helga

Tulivee restorani parimad palad. PS! Ma kvalifitseerusin pärast pikka veenmist mudilaseks! ;)

Eestikatel tundsin üle mitme aasta taas meeldivat võistlusärevust, polnud ja siiani pole 100% kindlust, et mõni rahvusvaheline start kalendris püsib, seega võivadki eestikad kujuneda hooaja kirsiks tordil. Enda jaoks kohustuslikud võidud võtsin kaunisti ära, kuigi pärast vigastuspausi lootsin konkurentidelt tugevamat vastupanu - minu mõnevõrra kehvem vorm ja konkurentide areng talve jooksul. Minu õnneks ja Eesti aerutamise kahjuks lootus ei pidanud paika. Kõige rohkem pabistasin ma enda soorituse pärast 200m ühekanuul, kus viimased aastad on pakkunud nappe võite, avariisid, ümber paiskumisi või meeleheitlikke ebaefektiivseid rapsimisi. Sel korral läksin juba esimetest tõmmetest oma teed ja 100m peal oli jalg sirgeks lastud - selle aasta esimene käes. Üllatuslikult kujunes pingeliseimaks kahekanuu 200m võistlus - vähene kokkusõit Andreasega ja suur tasemete vahe ei olnud tuul meie meeskonnatöö tuuleveskitele. Minu kõrgeks keritud tõmbesagedusele paarimees hästi järgi ei jõudnud ja nii jäi tal esimest kolmest tõmbest sootuks 2 tegemata ja nii mõnigi veel keset distantsi. 50 m peal olime esimestest maas paat ja vaba vesi ehk kuskil 7 m, 100m peal olime suutnud koostöö klappima saada ning kiiruse saavutanud, mis lõpuks viis meid konkurentidest mööda kui kakivatest kassidest. Veel toon välja 1000 m ühekanuu, kus mu meelstatus oli pingutuseks väga hea! Tugevas vastutuules oli aeg küll kesine 4:18, aga sõit korralik ja tegevuseesmärgid said täidetud (7/10). Esimestest tõmmetest läksin oma teed, 200 m peal oli vahe juba nii veenev, et see hakkas vastu töötama minu plaanile teha maksimaalne pingutus, meeletu veenmine sisekõnega ja treeneri hüüdee suutsid mu ümber veenda lonkimismõtetelt - vahe konkurendiga üle 12 sekundi ehk trammipeatus vahet, mina Hobujaamas konkurent Viru väravates (rohkem trammipeatuste nimesid ei tea). Ülejäänud võidud tulid veenvalt ja midagi märkimisväärset põnevat ei juhtunud. Kokkuvõttes panen panka juurde 6 kulda ja võin uhkusega öelda, et olen 56- kordne Eesti meister aerutamises!

500 m ühekanuu stardist väljalend. Lõplik järjestus: Jooseo, Deniss ja Andreas

Esimese päeva saagiks 4 kulda

Eestikate järgselt suutsin aga haigestuda, kuna kokkupuuteid eestikatel oli inimestega paljudest piirkondadest ja pea kõik külmetushaiguse sümptomid viitavad COVID-19’le siis määras perearst mulle ka vastava testi. Protseduuri korrata ei tahaks, vatitikuga ninas surkimine võttis pisarad korralikult valla, mis peale proovivõtja parkla tagumises nurgas mul ennast koguda soovitas. Üks treeningvaba päev, 16 tundi und jutti, otsus negatiivne ja olin kui uuesti sündinud. Motivatsioon laes - nüüd oli Itaaliast tulnud signaal kinni püütud ja kokku lepitud treeninglaager Caldonazzo’s. Sekka lugesin ka Jüri Jaansoni “Sauruse teed” ja andsin treeningutel halastamatult kuuma. Jõudsin kindlustada ka Eesti karikavõistluste võidu kui osalesin Harku järvel Tallinn Open võistlusel. Viimasel nädalal tundsin end juba vägagi kurnatult, arvestades sellega, et Itaalias lihtsamaks ei lähe võtsin koormust natukene maha aktiivsete puhkustega. Koos Pärnu Aerutamisklubi lastega sai ratastega sõidetud Valgeranna seiklusparki turnima, kus sai kõrguskartusega võideldud nii, et tilgad püksis. Teiseks mõnusaks ettevõtmiseks oli süstamatk Manijalt Sorgu saarele, kus lõkke saatel kõlasid põnevad lood ja magati lageda taeva all mereranna liival hülge möla saatel! Kirsiks tordil aga loomulikult lend Itaaliasse! Arrivederci Estonia!