Nagu näha oled Sina, kes Sa seda postitust loed, omaks võtnud blogi uue domeeni :) Esmalt vabandan, kui see tundub Teile tülikas ja teiseks kirjutan ma sellest, mis pärast Pühajärve regatti juhtunud on ning kolmandaks juttu ka veel Eest täiskasvanute meistrivõistlustest!
Pärast Pühajärve regatti jäi täpselt 2 nädalat Eesti täiskasvanute meistrivõistlusteni, rõhk sõnal "täiskasvanutel" on aga selle pärast, et sellel aastal on minul veel üks kord võimalus antus võistelda Eesti juunioride meistrivõistlustel, mis toimuvad ei kusagil mujal, kui Pärnus! Pärast regatti ei muutunud treeningute osas suurt midagi, treeningud jätkusid samamoodi raskelt edasi ja puhkust väga loota enne Eesti MV ei olnud. Suureks suureks abiks treeningute läbi viimisel oli muidugi Viljandi kanuumeestel, kes paaril korral minuga treeningud kaasa tegid ehk muutsid treeningud põnevamaks, raskemaks ja palju närvilisemaks. Ütleme nii, et õhus oli tunda juba kerget pinget! 1,5 nädalat enne EMV'd käis meie juures ka Dr. Tšuškin, kes kandis hoolt sportlaste lihaste eest, pärast seda aga tundus teine nädala pool täiesti masendav. Jõuetuse tunne valdas keha täielikult, tekkis isegi hirm Eesti MV ees, sest teada oli see, et mina sinna puhanuna peale ei lähe, erinevalt Viljandi aerutajatest, kellel jaoks oli tegu aasta tipp sündmusega. Kerge taastumine nädala lõpus tõi mind pildile õnneks tagasi, uuel nädalal sai uue hooga treeningutele peale lennatud ja oi kus aeg siis lendama hakkas. Teisipäeval saime Pärnust oma kahekanuu kätte ning jõudsime ka paar trenni enne EMV'd ära teha. Märkamatult oligi kätte jõudnud neljapäeva õhtu, mis Pärnu täiskasvanute koondise jaoks tähendas paatide pesemist ja poleerimist. Reedel, täpselt päev enne eseimest EMV võistluspäeva oli veel raske treening, kus sain kahesüstaga võidu kihutada. Ning õhtul ootaski ees sõit Tallinnasse, et seal kergelt veel paar kilomeetrit lainetes loksuda.
Natukene meelelahtust
Päeva alustasin täpselt 3 tundi enne esimest starti. Esiteks korralik hommikusöök koos meeldiva seltskonnaga laineid täis Harku järve ääres. Kusagil 2 tundi enne starti sain oma paadi kaalu timmima hakata. Kuna ma olin toppinud absoluutselt kõik raskused, mis olid kättesaadavad endale treeninguteks paati, et treenides ikka raskem oleks, ei olnud mul vähimatki aimu, kui palju mu paat kaaluda võiks. Tuli välja, et koos tormilaudadega oligi minu paat täpselt kaalus (16kg) ja positiivne uudis oli see, et võisin ligi 2 kg jagu raskusi paadist välja võtta. Mainin kohe ära, et kõiki ühese sõite läksin sõitma kahe soojendusega s.t, et 1 tund ja 20 min enne starti käisin vee peal, kus uhasin oma distantsi 80% läbi ning panin veel paar kiiremat lõiku, et pulss üles saada. Veepealt naastes kiired võimlemisringid ja soojendus jooks ja starti. Ärevus õieti nagu ei olnudki enne starti, mis oli halb märk. Võidusõit algaski nii, et sain kõigilt stardis kohe räigelt sisse ja niimoodi ma lõpuni kruiisisin, ootused oli vähe paremad, kui saavutatud 4. koht! Kahekanuu stardini oli aega jäänud pärast ühese sõitu väga vähe ja kahesoojendusega enam ei jõudnud. Seega ainult käteringide ja soojendusjooksu pealt võistlustulle. 3 eelmist aastat olin ma olnud koos Andreasega selles distantsil 3. ja sellega enam leppida ei saanud, kuid siiski päris seda ei suutnud, mida tahtsime ja leppisime 2. koha. Parem ikka kui kolmas koht, progress!
Teine distants, 1000 m
Nii nagu eespool mainisin, tegin oma soojendusrituaalid ära ja starti. Nüüd oli minu kord käes- pulss oli laes niisama, jalad värisesid ja kõhus oli väga pehme tunne. Stardist sain minema ilusti ja suutsin väikest edu hoida vähemalt 500 m. Alates sellest hetkest sain järjest rohkem eest ja viimased 300 m otsustasin juba tagasi hoida, sest ees oli veel 1000 m kahekanuu, mis ei lubanud just kerge tulla. Igatahes ajaga 4.03 võitsin oma selle aasta esimese meistritiitli. Ligi tund hiljem oli kahekanuude start, kus stardis oli palju pahandust võistlejate riiete osas, need peavad olema võimalikult sarnased paatkonniti. Avaldan kiitust Andreasele, kellega me tegime vist tõesti elustardi kahekanuul ja algusest peale läksime kindlalt juhtima. Andreas oli seekord lausa niivõrd kõva mees, et suutis distantsi keskel kusagil 300 m mind vedada, sest minul oli pärast esimest 400 m kett juba nii maas ja jõudu ma tõmbesse panna ei jõudnud. Viimased 300 m olid küll kriitilised, kuid õnnestus siiski võit ära napsata! Nüüd sai Andreas omale selle aasta esimese meistritiitli ajaga 3.46,2 Sellise kiirusega ei ole ma kunagi 1000 m distantsi läbinud! :)
1000 m esikolmik
Kolmas distants, 500 m
Enne starti kõik kordus, ainuke uus asi soojenduse juures oli see, et nii paganama väsinud tunne oli ja kiirenduste ajal ei saanud pulss ega kiirust üles. Starti minnes oli jällegi kõik korras nagu Norras ning pulss tõusis juba päris hoogsasti. Pean ütlema, et 500 m stardist sain hästi minema, kuid 100 m pärast starti loovutasin liidri koha Madisel ja olin ühel joonel Taneliga. Küll aga muutus see seis alles 50 m enne lõppu, kui olin suutnud Taneli seljatada ja Madisega ühele joonele trügida ja nüüd ei jäänud muud üle, kui ennast maksma panna, mis ideaalselt õnnestus! See oli pingutus ja aeg ka vastav 1.53,6. Enne viimast distantsi oli puhkus väga väike, ainult 50 min, see oli meie paatkonnale ainult kasulik! Nagu eilegi suutis Tups mind tänagi üllatada ja väga vägeva stardi teha. Me teadsime asjaolu, et vastastel on jõudu kõvasti rohkem kui meil ja meil ei jäänud muud üle, kui stardis nii suure tempoga kui võimalik minema kruttida. Suutsime esimesed 300 m kindlalt vahe hoida, kuid viimased 100 m olid juba väga ohtlikud, jõud kadus tõmbest sootuks ja seda oli tunda ka Tupsu tõmmetest, et ega sealgi enam midagi ei ole järel. Meie õnneks ei olnud päästva finišijooneni enam palju minna ja väga napp edu teise koha ees ei tähenda muud kui järjekordset meistritiitlit!
Parim mees süstal- Tarmo Tootsi ja parim mees kanuul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar