Oh Canada!

Hooaja tähtsaim võistlus siis selleks korraks läbi, tahaks öelda, et läks hästi ja samas tahaks öelda, et läks halvasti. Eks igaüks arvab ise nii kuidas ise arvab! Mina enda poolt lisan nii palju, et finaalis põrusin ja alati oleks saanud paremini. Kahjuks rohkem enam võimalusi juunioride klassis ei avane. 

Kanada poole alustsime lennureisi esmaspäeval Tartust koos Tiinaga ja kohale jõudsime juba sama päeva õhtul. Lendasime Helsinki kaudu, kus pidime ka 2-tunnise lennu edasi lükkamise üle elama. 8 tundi lennusõitu oli piin, hullem kui autosõit, vähemalt näidati teleritest "How I met your mother'it", vaatamata sellele, et kõik osad nähtud, hoidis see ikkagi lennu ajal tuju üleval. Toronto lennujaamas ootasid meid oranži riietunud vabatahtlikud, kes meid bussi juhatasid, mis meid 2 tundi Kanadas ringi sõidutas ja lõpuks ka ööbimispaika viis.

Teisipäeva hommikul tuli ärgata kellaga seitsmest. Lõunaks läksime kanali äärde, kuid kahjuks paati mul veel ei olnud. Trenni sain Plastexiga ära teha, mille laenasime Kõrgestaanlaselt. Kõik oli väga uus ja erinev. Minu paat on keha juurest lai, siis Plastex oli kõvasti kitsam, alles treeningu lõppedes harjusin ära, ilma et peaks kartma sisse käimist pärast igat tõmmet. Süüa saame hommikuti ja õhtuti hotellis ja lõunati kanali ääres. Päev lõppes varajase magama minekuga. Kõik järgnevad päevad kadus uni juba 5.30 hommikul ära, Eesti aja järgi oli kell 12.30. Kolmapäeval sain kätte ka oma paadi, milleks oli juba kõvasti normaalsem paat! NELO! :) Otse tehasest, tehase lõhn oli küljes alles, aga paat oli XXL suuruses, mis on minu jaoks ülemõistuse suur! Õnneks aitas hädast välja Braca-Sport kellel oli ka minu suguste jaoks üks paat varuks. Mudel ei olnud küll sama, mis minul, kuid sellega harjumine käis kähku ja vaevalt kilomeeter sõidetud, tundsin ma ennast juba mugavalt. Kiirel ka kaks trenni enne tähtsat võistlus päeva ja võis koju ära minna.

Väike kõne?

Neljapäeval, esimesel võistluspäeval, sujus kõik hästi, eelsõidust edasi saamisega probleeme ei tekkinud ja aeg 4.07, varu jäi veel sisse, viimased 150 m sai selja juba enam vähem sirgeks lasta. Minu sõidu võitis sama distantsi maailma meister, kes tagas otse edasipääsu ka A-finaali. Ise pidin kohta finaali otsima minema poolfinaali. Poolfinaal toimus umbes 6 tundi pärast eeslõitu. See oli minu jaoks uus, sest kunagi varem ei ole ma nii võistelnud, et praktiliselt esimese päevaga oleks minu saatus otsustatud olnud. Poolfinaalis ma stardist nii hästi minema ei saanud, kui eelsõidus, eks poolfinaalis pandi rohkem välja ka. Esimese 250 m peal olin ma alles seitsmes, kuid mitte palju maas esimesest. Kohati sega esimese 500 m peal ka tugev parem tuul. Vaatamata tugevale kahjuks tuulele olin poole distantsi peal 4. tõusnud ja jätkasin tõusmist. Umbes 300 m enne lõppu panin spurdi ja mõnus oli vaadata teisi endale selg ees vastu tulemas. Kuigi 750 m peal olin veel 4. siis finišijoonel olin ma esimene. Hea tunne oli, sest jõudu jagus sõidus ilusti ja ei olnud veel päris maksimaalse pingutuse lähedal. Esimene sõidu võit suurvõistlustelt andis hea tunde! 

Lõuna

Kolmanda päevaga olid minu võistlused peetud. Finaalis ma kõrbesin täielikult, tean et olen võimeline rohkemaks, kuid liigne enesekindlus ja suur panemise tuju vedasid mind alt. Ei seganud tuul, ei olnud probleem paadis, ei olnud viga aklimatiseerumises, vaid minus eneses. Kokkuvõtvalt siiski MAAILMA 9. kanuuaerutaja 1000 m distantsil, mis on muidu ka olümpia kavas sees!
Nüüd on jäänud veel 2 vaba päeva Kanadas, 1 vaba päev juba veedetus siin. Pilt on peale visatud ka Niagara kosele, mis oli ülivõimas. Eestisse jõuan kolmapäeva õhtul ;) 

Niagara Falls

Check our ride!

Kuid võistlushooaeg ei ole veel päris läbi! 11. augustil on viimased võistlused: Eesti juunioride MV 1000 m ja 200 m distantsil nii ühe kui ka kahekanuudel. Kõigile, kes kaasa elasid, suured tänud! Kohtumiseni ! :)