Oma ala peal tagasi

Minu sulest siis veel eelviimast korda ajateenistuse kohta ka informatsiooni. Vähemalt 95% sellest on minu jaoks läbi ja need tulevased 5% on kindlasti kuki-muki.

Ajeteenistuse lõppu tähistasid muidugi viimased eksamid ja see kaua oodatud ja kardetud lõpurännak. Ausalt öeldes ei oska ma ainult öelda, et mida seal karta oli. Hirmutati 50 km’ga ja isegi see ei vastanud tõele, mina pigistasin oma GPS’iga välja „kõigest“ 42 km, mille läbimiseks kulus koos vaheülesannete täitmisega 18 tundi ja minutid peale. Rännaku ajal pandi proovile ka meie teadmised ja oskused. Muidugi iga eksimus tähendas lisamotivatsiooni näiteks jõest läbimise või siis tankimiini rännaku lõpppunkti kandmise näol. Tähelepanelik tuli olla ka marsuudi valikul, sest soo ei olnud just kõige kuivem koht ja mul endal õnnestus ära testida kui kergesti sõdur koos täisvarustusega läbi pinnase vajub, kuid oskuslikult teekonda valides oli võimalik kergelt külmunud soost läbi minna päris edukalt. Suureks katsumuseks olid viimased 4 km rännakust, mis olid aja peale läbimiseks. Selleks, et terve jagu kiirelt kohale viia võtsin enda kanda ka ühe kaasvõitleja seljakoti. Sidusin magamismati relvarihmaga ümber puusade ja asetasin koti matile + enda kott. Julgelt võib öelda, et tol hetkel oli mul varustust umbes 100kg juurde ja see andis tunda ka südamelöögi sageduses. Kiirusel 5km/h jalutades tõusis pulss 175 löögini minutis ja keskmiselt oli 171 lööki minutis. Külm auto viis meid otse pataljoni, kus ootas meid leige saun kell 6.00 hommikul. Kokkuvõttes oli hea põhjaladuv matk.

Vana hea 108 - Mikid reas 

Rännakujärgsetel päevadel anti meile ohtralt aega ka puhkamiseks ja varustuse hooldamiseks, kui aus olla, siis miski väga ei motiveerinud varustust puhastama, aga tehtud sai vast küll paremini kui varem. Ehk siis trenni sisuliselt teha pärast rännakut ei saanud aja puuduse tõttu. Kolmapäev vastu neljapäeva äratati meid üles kell 23.10 häirega, mis tegelikult osutus pidulikuks medalite üleandmise tseremooniaks. Minagi sain oma hõdedase medali kätte ja asusin seda endale külge õmble sel samal ööl kell 00.30!!! Neljapäeval kiideti tublimaid ja kuldmedaliste ja lasti meid teenitud puhkusele, kes 4-päevasele, kes pikemale. Nagu juba alguses mainisin, siis ajateenistus ei ole veel läbi ja küll tuleb veel postitus selle kohta!

Märgatud Tallinnas: Kojusõit

Kodus ootasid juba reedest väga korralikud treeningud. Kahjuks oli Pärnu jõgi juba jääsuppi täis ja sõita ei olnud enam võimalik, seega korralikud jooksutreeningud. Jooksukiiruse ja enesetunde suhe oli täiesti arvestatav, kui südametöö ja kiiruse suhe on siiski natukene kannatada saanud. Kuid küll selle pisikese vea välja ravime, sest esmaspäevast ootab mind, meid, kuum ja päiksepaisteline Hispaania Sevilla laager!