Eesti täiskasvanute MV

  Nagu näha oled Sina, kes Sa seda postitust loed, omaks võtnud blogi uue domeeni :) Esmalt vabandan, kui see tundub Teile tülikas ja teiseks kirjutan ma sellest, mis pärast Pühajärve regatti juhtunud on ning kolmandaks juttu ka veel Eest täiskasvanute meistrivõistlustest!

 Pärast Pühajärve regatti jäi täpselt 2 nädalat Eesti täiskasvanute meistrivõistlusteni, rõhk sõnal "täiskasvanutel" on aga selle pärast, et sellel aastal on minul veel üks kord võimalus antus võistelda Eesti juunioride meistrivõistlustel, mis toimuvad ei kusagil mujal, kui Pärnus! Pärast regatti ei muutunud treeningute osas suurt midagi, treeningud jätkusid samamoodi raskelt edasi ja puhkust väga loota enne Eesti MV ei olnud. Suureks suureks abiks treeningute läbi viimisel oli muidugi Viljandi kanuumeestel, kes paaril korral minuga treeningud kaasa tegid ehk muutsid treeningud põnevamaks, raskemaks ja palju närvilisemaks. Ütleme nii, et õhus oli tunda juba kerget pinget! 1,5 nädalat enne EMV'd käis meie juures ka Dr. Tšuškin, kes kandis hoolt sportlaste lihaste eest, pärast seda aga tundus teine nädala pool täiesti masendav. Jõuetuse tunne valdas keha täielikult, tekkis isegi hirm Eesti MV ees, sest teada oli see, et mina sinna puhanuna peale ei lähe, erinevalt Viljandi aerutajatest, kellel jaoks oli tegu aasta tipp sündmusega. Kerge taastumine nädala lõpus tõi mind pildile õnneks tagasi, uuel nädalal sai uue hooga treeningutele peale lennatud ja oi kus aeg siis lendama hakkas. Teisipäeval saime Pärnust oma kahekanuu kätte ning jõudsime ka paar trenni enne EMV'd ära teha. Märkamatult oligi kätte jõudnud neljapäeva õhtu, mis Pärnu täiskasvanute koondise jaoks tähendas paatide pesemist ja poleerimist. Reedel, täpselt päev enne eseimest EMV võistluspäeva oli veel raske treening, kus sain kahesüstaga võidu kihutada. Ning õhtul ootaski ees sõit Tallinnasse, et seal kergelt veel paar kilomeetrit lainetes loksuda.

Natukene meelelahtust

Esimene distants, 200 m

 Päeva alustasin täpselt 3 tundi enne esimest starti. Esiteks korralik hommikusöök koos meeldiva seltskonnaga laineid täis Harku järve ääres. Kusagil 2 tundi enne starti sain oma paadi kaalu timmima hakata. Kuna ma olin toppinud absoluutselt kõik raskused, mis olid kättesaadavad endale treeninguteks paati, et treenides ikka raskem oleks, ei olnud mul vähimatki aimu, kui  palju mu paat kaaluda võiks. Tuli välja, et koos tormilaudadega oligi minu paat täpselt kaalus (16kg) ja positiivne uudis oli see, et võisin ligi 2 kg jagu raskusi paadist välja võtta. Mainin kohe ära, et kõiki ühese sõite läksin sõitma kahe soojendusega s.t, et 1 tund ja 20 min enne starti käisin vee peal, kus uhasin oma distantsi 80% läbi ning panin veel paar kiiremat lõiku, et pulss üles saada. Veepealt naastes kiired võimlemisringid ja soojendus jooks ja starti. Ärevus õieti nagu ei olnudki enne starti, mis oli halb märk. Võidusõit algaski nii, et sain kõigilt stardis kohe räigelt sisse ja niimoodi ma lõpuni kruiisisin, ootused oli vähe paremad, kui saavutatud 4. koht! Kahekanuu stardini oli aega jäänud pärast ühese sõitu väga vähe ja kahesoojendusega enam ei jõudnud. Seega ainult käteringide ja soojendusjooksu pealt võistlustulle. 3 eelmist aastat olin ma olnud koos Andreasega selles distantsil 3. ja sellega enam leppida ei saanud, kuid siiski päris seda ei suutnud, mida tahtsime ja leppisime 2. koha. Parem ikka kui kolmas koht, progress!

Teine distants, 1000 m

  Nii nagu eespool mainisin, tegin oma soojendusrituaalid ära ja starti. Nüüd oli minu kord käes- pulss oli laes niisama, jalad värisesid ja kõhus oli väga pehme tunne. Stardist sain minema ilusti ja suutsin väikest edu hoida vähemalt 500 m. Alates sellest hetkest sain järjest rohkem eest ja viimased 300 m otsustasin juba tagasi hoida, sest ees oli veel 1000 m kahekanuu, mis ei lubanud just kerge tulla. Igatahes ajaga 4.03 võitsin oma selle aasta esimese meistritiitli. Ligi tund hiljem oli kahekanuude start, kus stardis oli palju pahandust võistlejate riiete osas, need peavad olema võimalikult sarnased paatkonniti. Avaldan kiitust Andreasele, kellega me tegime vist tõesti elustardi kahekanuul ja algusest peale läksime kindlalt juhtima. Andreas oli seekord lausa niivõrd kõva mees, et suutis distantsi keskel kusagil 300 m mind vedada, sest minul oli pärast esimest 400 m kett juba nii maas ja jõudu ma tõmbesse panna ei jõudnud. Viimased 300 m olid küll kriitilised, kuid õnnestus siiski võit ära napsata! Nüüd sai Andreas omale selle aasta esimese meistritiitli ajaga 3.46,2 Sellise kiirusega ei ole ma kunagi 1000 m distantsi läbinud! :)

1000 m esikolmik

Kolmas distants, 500 m

  Enne starti kõik kordus, ainuke uus asi soojenduse juures oli see, et nii paganama väsinud tunne oli ja kiirenduste ajal ei saanud pulss ega kiirust üles. Starti minnes oli jällegi kõik korras nagu Norras ning pulss tõusis juba päris hoogsasti. Pean ütlema, et 500 m stardist sain hästi minema, kuid 100 m pärast starti loovutasin liidri koha Madisel ja olin ühel joonel Taneliga. Küll aga muutus see seis alles 50 m enne lõppu, kui olin suutnud Taneli seljatada ja Madisega ühele joonele trügida ja nüüd ei jäänud muud üle, kui ennast maksma panna, mis ideaalselt õnnestus! See oli pingutus ja aeg ka vastav 1.53,6. Enne viimast distantsi oli puhkus väga väike, ainult 50 min, see oli meie paatkonnale ainult kasulik! Nagu eilegi suutis Tups mind tänagi üllatada ja väga vägeva stardi teha. Me teadsime asjaolu, et vastastel on jõudu kõvasti rohkem kui meil ja meil ei jäänud muud üle, kui stardis nii suure tempoga kui võimalik minema kruttida. Suutsime esimesed 300 m kindlalt vahe hoida, kuid viimased 100 m olid juba väga ohtlikud, jõud kadus tõmbest sootuks ja seda oli tunda ka Tupsu tõmmetest, et ega sealgi enam midagi ei ole järel. Meie õnneks ei olnud päästva finišijooneni enam palju minna ja väga napp edu teise koha ees ei tähenda muud kui järjekordset meistritiitlit!

Parim mees süstal- Tarmo Tootsi ja parim mees kanuul

Järgmisel nädalavahetusel Pärnus KV kohtume! AHOI! 

Pühajärve regatt

Sai ka sellel aastal käidud maalilisel Pühajärvel võistlemas. Seekord tulin otse Viljandi laagrist Otepääle ja samasse kohta tagasi ka läksin laagrisse. Võistlusel ise oli aga osavõtjate rekord,  mis tähendas ainult halba neile, kelle võimed olid nii palju nõrgemad, et pidid esimestest taga pool sõitma. Sest nagu igal eelneval aastal oli ka sellel aastal stardist välja minnes tohutu laine. Mina ise nuriseda ei saaks, et mul väga halvasti oleks midagi läinud, sest stardikäskluse peale reageerisin väga hästi, isegi liiga hästi, et minust paremal ja vasakul pool olevad paadid said kohe 2 paati sisse. Kusagil 300 m peal vaatasin korraks isegi kõrval ja naljakas oli see, et ma ei olnud sugugi Kaarlist ja Tarmost maas. Alates 500 m hakkasid aga süstad mööda lendama ja siis läks otse sõitmine päris keeruliseks. Terve tee tilbendasid ka neljasüsta eest, kui neile kõrvale sõitsin siis jälle kiirendasid, nii et kogu aeg oli lõbus lainetes mõllata. Viimasel kilomeetril pakkus ka Jüri abi, lubas mind lainel vedada, aga ei saanud kuidagi sinna peale, seega pidin ainult enda jõule lootma :) Finišis oli rahulolu, Madise seljatasin kindlalt ja kui veel aja teada sain, mis mul 5 km läbimiseks kulus Pühajärvel, olin veel rohkem õnnes. 23. 18, see on eelmise ajatähise 1-minutiline ja 6-sekundliline ajaparandus, mis oli küll parasjagu palju. Sel aastal oli kõvasti kergem sõita, kõrval oli mul Jüri Juurikas, kes hoidis mind alati täpselt kursis, kui suur vahe järgneva konkurendiga on. Stardist sisse sõidetud vahe püsis ilusti lõpuni ja kahjuks peangi tunnistama, et päris 100% sõitu ma endast välja ei pigistanud. Positiivseks küljeks saan tuua, et iga aastaga edasi on Pühajärvel mugavam sõita. Sel aastal suutsid minu ette ennast pressida 22 süstapaati, kui alles 2 aastat tagasi olin ma 69. koha peal, siis sel aastal oli tunduvalt vähem lainet tekitavaid paate minu ees.  Pärast finišit sain ETV sporditoimetusele ka intervjuu anda, mis läks vähe lappama, aga pole hullu, koha peal asju välja mõeldes jooksis juhe kokku. Nüüd on viiest. Eesti karikaetapist 4 võitu ja 1 kolmas koht. Hetkel ikka liidri kohal. Järgmine võistlus peaks olema Tallinnas, kus toimuvad Eesti täiskasvanute meistrivõistlused. Ning ei saa ka mainimata jätta selle suve TÄHTSAIMAT võistlust- juunioride MM.

Väikene video lõik ka

Stardis olen seal eespool :)

 Ja finiši eel

Sõprade Vitsutitega

Hetkel treenin Viljandis koos Eesti kanuutajate koorekihiga. Kohe kohe peaksid siia jõudma veel paar kõva meest ja homseks päevaks peaks siin koos olema sellised näod nagu: Madis ja Mihkel Vitsut, Sabir, Borja, Dr. Tšuškin, Tups, Hozjainov, Tanel ja muidugi ka mina :)

NB! Blogil tuleb kohe kohe domeeni vahetus! Edaspidi ehk siis järgmisest nädalast loodan, et blogi uueks domeeniks saab www.kanuumees.blogspot.com

Euroopa meistrivõistlustelt 5. koht!!!

Selle suve ristiretk sai tänaseks läbi. Olid pikad ja väga väsitavad neli päeva, pean ausalt tunnistama, et nii raskeid võistluspäevi pole mul veel varem olnud! Õnneks saime omma tiimiga kõik häst, väga hästi, ära kannatatud ja tulemused ka just kõige kehvemad ei olnud!

Teisipäeval oma retke Pärnust Poola poole alustasime. 1200 km autosõitu olid väsitavad ja seda andis tunda ka kolmapäeval, sest muud ma ei soovinud kui magada. Kohale jõudes ootas meid ka külm dušš, erinevalt Eesti 30-kraadisest suvest oli Poznanis 10 kraadi sooja ja tuul puhus kuni 10 m/s ja mis saaks veel hullem olla, kui vihmasadu veel kõigele sellele lisaks! Hommikul kaalusime paadid ametlikult kohtunike silme all ära ja saime omale kleebised paatide peale, seekord oli kohtunikul nii suur allkiri, et see ei mahtunud kleebise peale ära ehk siis joonistas pool paati täis. Esimene trenn oli jube! Distantsil oli „Harku Laine“, kuid mitte külje pealt vaid tagant, kergelt paremalt, tuju sai korralikult ära ikka rikutud! Iga 500 m tagant käisin paadist vett välja valamas, vastasel juhul oleksin lihtsalt ära uppunud. Allatuult sain ka proovistarte teha, 10 tõmmet ja paat vett jälle täis. Üsna ruttu sai isu otsa ja arvasin, et ei ole enam mõtet oma närve raisata. Nagu juba mainisin siis ründas mind uni! Hotellis oli ka parasjagu jamamist enne, kui toad saime. Esimese asjana voodisse magama. Õhtul tuli mul veel Eesti lippu kanda avatseremoonial. Sinna me magasime Tiinaga sisse, ei kuulnud äratuskella, aga õnneks jõudsin 2 min enne avatseremoonia algust kohale ja lipp sai ilusti lehvima viidud! Pärast tseremooniat kiirustasin kohe veepeale, ilm oli küll veidi parem, kuid siiski päris tuuline. Nüüd jäigi ainult üle õhtust süüa ja magama minna ja loota homselt paremat.

Esimene võistluspäev algas samuti tuuliselt, aga siiski kõvasti sõidetavama ilmaga! Esimene sõit oli 1000 m eelsõit, kus sattusin kohe ühte sõitu sama distantsi eelmise aasta Euroopa meistriga,  ukrainlasega, kes ka sellel aastal ülekaalukalt võitis. Ei osanud oma esimeses sõidus isegi pingutada, lõpetasin sõidu ära ja väsimust ei olnud üldse. Esimene sai otse finaali ja teised pidid lohutust otsima poolfinaalidest, poolfinaalides oli  7. aeg. Õhtul aga 500 m eelsõit, sõit jälle mannetu, kuid see eest oli pingutus hea. Nagu 1000 m, sai ka siin ainult võitja otse finaali, mina olin 4. nagu tuhandeski ja poolfinaali koht. Päev oli väga närviline, kõige raskem ei olnudki vist mul, vaid Tiinal, tema närvis olid nii läbi, et ta ei suutnud minuga ühes toas olla. Õhtul läksin magama, korrutades ainult üht: „ Minu koht on finaalis, Joosep, Sa suudad seda!“

Teine päev,  esimene distants 500 m poolfinaal. Ilm oli peaaegu ideaalne, kerge vastutuul väikese nurga alt paremalt poolt. Kahjuks ei vedanud mul sõiduga. Algus oli mul väga jama, alles viimased 50 m tulid välja, sellega oli ka nõus Treener Tiina isiklikult! (Vihjeks võin öelda, et selliseid asju võib Tiina suust kuulda väga väga harva!). Kahjuks sai distants liiga vara otsa, oleks vaj aolnud vaid 10 m, siis oleks finaal täiesti olmas olnud, kuid oleks on paha poiss. Lisaks veel nii palju, et esimesed 6 minu poolfinaalis mahtusid ajaühiku sisse, mis oli väiksem kui sekund!!! Ise olin 5.. 3 tundi hiljem oli 1000 m poolfinaal, kogu oma jõu sinna sõitu ma koondasin. Stardist minama ma väga hästi ei saanudk, aga oh imet, juba esimese 250 m peal olin 2. tõusnud! Kuna minu kõrval veelt startis valgevenelane, kes esimese 250 m juba 5 sekundit mulle sisse tõmbas ei jäänud mul muud üle, kui kohe laksima hakata, sest hiljem lainetes poleks ma enam midagi tagasi suutnud teha. Kõik läks õnneks kannatasin ära ja 500 m peal olin juba need kaotatud 5 sekundit tagasi teinud. Kuid liider oli vahetunud, esimeseks oli tõusnud rumeenlane. 750 m enne lõppi juba kindlalt teine ja kusagil 100 m enne lõppu kõrvale piiludes sai juba selja sirgeks lasta, finišjoonel oli edu 3. koha ees 5 sekundit. Esimese asjana sõitsin plotti, et istuda. Ja nüüd ütlen ma midagi uut! Uskuge või mitte, aga ma valsin oma esimesed pisarad, õnnepisarad!!! See tunne, mis finaali pääs tekitas oli lihtsalt ülim! Aeg oli kehv, aga vastutuul oli ka kõva, 4.19. Kahe poolfinaali peale oli see 2. aeg, ehk siis finaali sain ma 5. ajaga! Ja teate, mis Treener oli sõiduga väga rahul, ka tehniliselt. Õhtul oli kavas veel minu  200 m eelsõit, läks see nagu alati, mõtlesin, et milleks seda vaja oli.

Kolmas päev – Grande finale! Tõehetk oli saabumas, 1000 m A- finaal, soojendus läks nagu kellavärk, kõik sujus ja oli väga hea. Küll oli ilm veidike kahjuks vasaku käelistele ka minule! Stardist sain minema teistega koos, aga esimese 250 m peal olin ma alles 7. Nagu poolfinaaliski oli üks hull minu kõrvale sattunud ja pidin kaasa minema, et lainet mitte saada. 500 m peal ikka 7., kuid nüüd juba 5. ja 6. kohaga ühel joonel. 250 m enne lõppu sain mööda rumeenlasest, kes muidu poolfinaalis oli minu ees esimene, seega 6, koht. Ja finišijoonel oli ma 5., edestades veel hispaanlast, kahju, et disants jälle lühikeseks jäi, sest see kuidas ma venelasele viimase 100 m järgi tõmbasin oli lihtsalt nii ülim tunne ja motiveeriv. Tegelikult finišijoont ületades ei olnud mul õrna aimugi mitmes ma olin, tablool oli küll 5. koht kirjas, kuid kuna tegemist oli väga napi finišiga võib kõik veel fotofiniši ülevaatamisel muutuda, hoidsin närviliselt põialt, et ma 5. kohale  püsima jääks! Ja jäingi, selle tulumsega kordasin Eesti juunior aerutajate EM’i parimat tulemust, Raigo Põdra ja Kaarel Aluperel samuti 5. koht juunioride klassist 1000 m distantsil. See oli siiani elu kõige raskem sõit! Lihased siiani nii valusad, nüüd peab Dr. Tšuškin hakkama minu lihastega imesid tegema! Aeg oli 4:05, mis on ühtalsi ka minu rekord 1000 m distantsil seisva vee peal, kanalil. Õhtul veel 200 m poolfinaal, kus eesmärgiks sai võetud B-Finaal jõudmine.  Järsku, ei kusklilt tulid välja minu sprinterlikud küljed, Gerogi Orlovi kommentaar pärast minu sõitu: „Ma ei uskunud, et Sina ka niimoodi sõita osakad!“ Tempo sain täitsa sama, mis sprinteritel oli,  kuid millesti jäi siiski puudu, siiski B- finaali ma sain ja veel lõdvalt!

Viimane päev, neljas päev, hommikul oli juba tõusmine nii rakse, et seda on lausa raske ette kujutada! Võistlusväsimus on praegu korralik! Kuid vaja oli veel 500 m B- Finaal paugutada! Soov oli ju võita, kuid tänane ilm oli puhtalt parema käe meeste oma. Siiski 3. koha  ma sain, ei jäänud rahule, ei olnud raske ka, sõit oli rohkem selle peale, kes suudad paadis püsida, minul oli näitkes pool paati vett täis! Kokkuvõttes siis 12. koht 500 m’s. Mida tund edasi, seda hullemaks käks ilm. Õhtuses 200 m B- finaalis oli lausa jube olla, stardikopsikute taha veet lausa plotid, mis natukene lainet maha tõmbasid, kuid ega neist eriti abi ei olnud. No see oli kõige naljakam 200 m sõit üldse, mis ma teinud olen. Aga teate mis? Ma olin 200 m B- Finaalis 4. !!! Uskumatu, ise jäin väga rahule, kokkuvõttes 13. koht.  

Pikk jutt lühidalt. Olen väga rahul oma tulemustega: 1000 m V koht, 500 m 12. koht  ja 200 m 13. koht. Suured suured tänud kõikidele fännidele, kes pingsalt ennast toimuvaga kursis hoidsid ja pingsalt kolme pöialt korraga hoidsid. Nüüd ei tohi ainult pilvedesse tõusta! Nüüd istume keset Poolat Mc’Donaldsis ja naudime parimaid burgereid! Varsti olen juba Eestis, kohtumiseni!!! 

EM 3. päeva pildiseeria

Juunioride 1000 m kanuu esikolmik

I UKR

II HUN

III AZE

Soojendust ikka talvemütsiga

 Ikka rõõmuga 200 m poolfinaali ootamas

Vallikääru Sprint 2013, TEHTUD!

21. juunil sai teostatud Eesti sprinterite unelmate üritus, Vallikääru Sprint 2013. Kaks aastat tagasi sai mõeldud sellisest asjast, kuid tegudeni enne ei jõutud. Sel aastal võtsid enda peale kohtuse, et see võistlus ikkagi toimuks Pärnu Surfikool Andri Soosaare juhtimisega ja Pärnu Aerutamisklubi. Muidugi ei oleks saanud võistlust korraldada, kui Kalevi Sõude- ja Aerutamiskeskus poleks laenanud stardisildu ja mootorpaati ohutuse tagamiseks. 

Paarissprindi üritus algas 30 min enne plaanitud võistluse algusaega võistlejate kokku loosimisega. Ütleme nii, et paras õnnemäng oli algul, aga õnn see soosibki ju tugevamaid :) Kella 21.00 plaanitud esimene start lükkus veidi edasi, ootasime ikka viisakalt Muinastule Regatti autasustamise ära ja siis alustasime. Stardisillal hoidsid võistlejaid kinni Pärnu Kalevi Aerutamisklubi vabatahtlikud õpilased Andreas Baum ja Rannar Jantson, starter oli Koit Põder EAF'i, peasekretär, ja finišikohtunik oli Kristo Sepp. Alustasime süstade eelsõitudest, millele järgnesid kohe kanuude eelsõidud. Sõitude vahed olid üpris väikesed, tegid 150 m maksimaalselt ära tulid tagasi silda, tegid paar käte ringi ja juba oligi vaja uuesti võistlustulle minna. Võistlus tõi endaga kaasa ka üllatusi, nimelt pidi Kaarel Alupere alla vanduma juba eelsõidus Kristjan Orasele. Võistlus märgiti ära ka meedias, kuid kahjuks on Eestis ikkagi ainult süsta-aerutamine! Klipp võistlustest! 

Kanuude vastaseisud

Süstade vastaseisud

Rahvast ka natuke ikka oli! :)

Nüüd võistlustest enda seisukohast. Esimeses sõidus sattusin loosi tahtel vastamisi Tanel Heliga, kelle võitmine endalegi väga suureks üllatuseks ei pakkunud nii suurt pinget, kui ma ise arvasin. Edu oli ligi pool paati, mis on 150 m distantsi kohta ikka väga palju, kuid rahva lõbustamiseks otsustasin täha ka "väiksemat " sorti lõpuviske, kuid ei läinud päris nii nagu plaanitud, paat läks vett täis ja tagumine osa vajus põhja. Vähemalt oli finišijoon ületatud ja edasipääs poolfinaali tagatud. Poolfinaalis läksin vastamisi klubikaaslase ja eelmise aasta 200 m distantsi Eesti meistriga. Enne sõitu oli kuulda kõva rahva kisa, tekitas külmavärinaid, see oli mõnus ja vist aitaski Sabiri alistada! Kahjuks ei saanud ma Sabiriga võidu päris sõita, sest midagi tal juhtus, et ta sõidu pooleli pidi jätma. Aga A-finaali pääs tagatud ja vastaseks nüüd siis juba kangemat sorti loom - Gatis Pranks Lätist. Temale oli kaotus kindel, kuid oma teise kohaga võisin väga rahule jääda! Oli vägev üritus ja kindlasti loodan, et ka järgmine aasta tekib võimalus sellisest osavõtta!

Tsirkust ja leiba!

Gatis Pranksiga pärast Grande finale't

Kanuu medalistid

Grupipilt võistlejatega