3. detsember 2011

17. päev Sevillas,

17. treeningpäeva alustasin hommikuse jooksuga ja seekord jooksin täiesti teisele poole, et enne ära minekut veel linna teise poolegagi natukene tutvuda. Jooksurada viis läbi väga ja suure pargi, mis oli apelsini puid täis, võtsin ühe isegi hotelli kaasa, et hiljem siis mekkida. Tagasi jooksu juurde, teekond viis mind üle meie armsa kanali, kus oli umbes 60 m kõrgune maade avastaja Christoph Kolumbus. Teine trenn oli siuke lihtne ja ,,lühike'' - 30 km aerutamist. Panin täna mp-3 rasku ja klapid pähe ja hakkasin kohe kihutama, sest kui algul muneda ei saagi normaalset kiirust enam hiljem kätte. Jällegi ajasid mind marru lained, mis olid kohalike poolt põhjustatud. Õnneks sain neid laineid vältida, selleks tuli kohalikele lõigutajatele järgi sõita ja nendega koos sõita :D. Sedasi siis möödusidki minu esimesed 10 km lõigutades pulss pidevalt üle 180. Eks aitas ka kaasa hea muusika, ei pannud ise tegelikult tähelegi kui pulss tõusis, kuna hea muusika pani suure tõmbesageduse ise paika. Seadsin endale ka eesmärgi, et enne 19 km ei tule ma paadist välja, et jalga sirutada. Kannatasin ilusti need 19 km ära oleks võinud hiljemgi minna. Kuna ma täna nii kaua veel olin küsiti minu käest 3 korda, et kui palju ma sõidan ja kui nad vastused saanud olid kukkusid neil suud lahti nagu naksti :D. Aga ega seda pidu ja pillerkaart kauaks ei jätkunud, viimased 2 km hakkas põlv tulitama ja nii ma siis kordasin viimased 12 minutit, et ma ei tunne valu, minu põles lakksid just närvid olemast, ma ignoreerin valu ja isegi inglise keeles kordasin ja seda muidugi kõva häälega, kuid keegi läheduses oli siis ikka ainult mõttes :D Nii siis minu treeningud täna lõppesidki. Pärast trenni läksin üksinda linna peale, et midagi siit ka kaasa osta parimatele!!! Jällegi 3 h linnas ja pärast seda kohe pessu ja sööma ja nüüd ma siin kirjutangi seda teksti ja hakkan end magama sättima, kuna enam ei jaksa silmi lahti hoida. Lisaks on mu hommikune pulss tõusnud 72 piirile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar