Vahel tuleb kas postitusi blogisse teha kolm in üks ehk teisisõnu kolmest erinevast, tähtsamast väga huvitavast teemast.
Alustuseks hakkan jälle lahtiseid otsi kokku tõmbama ja toon teieni Bulgaaria suusalaagri viimased "huvitavad" päevad. Üleüldse võtsid viimast nädalat kõik sportlased juba rahulikemas nootides - aerutajte talvine MM (Tartu Suusamaraton) oli tulemas. Vaikselt hakati ka suusatamisest puhkama ja koliti ära siseruumidesse, kes jõudu tegema, kes tranasööri tõmbama või kes ratast sõitma. Ühlasi valitses väljas ka tormine ilm, külmakraade kõigest 7*C, kuid tuulekülma indeks tõusis isegi tunnetatava 27*C 'ni. Küll aga ei seganud see mind ja terassüdamega meest Tarmot. Suusatreeningute ajal veendusime, et kui torm peaks jätkuma, siis koju sõiduga läheb meil hapuks ja paratamatult nii läksgi. Kuna tuul oli autoteele puhunud kokku kohati kuni 3 või 4 meetrised lumevaalud, kõvad kui betoon, siis koju sõitu polnud nii pea oodata. Märkasime kohaliku tööjõu laiskust ja otsustasime ka oma käed külge panna, ju vist oli meeste koduigatsus nii suur, aga tolku ei midagi, ootasime uut päeva, mille lõppedes saime ka sõitu, kuid nüüd juba otse Otepääle. Olime lumevangis istunud juba 36 tundi (33 tundi kulub Eestisse sõiduks).
3 meest Eestist vs 1 mees Bulgaariast (töödejuhataja)
Lumefreesid, mis tee puhtana peaks hoidma väga ei saanud hakkama
Nüüd aga Tartu suusamaratoni juurde, kus aerutajad panid ikka paganama kõvasti! Vaatamata hullumeelsetele seiklustele eelnevatel päevadel olime Andrease ja Tootsiga kolmekesi TOP 40's! Hullumeelne!!! Muidugi olid meil suusad ka väga hästi libisema ja pidama määritud, ei kurtnud ükski aerutaja kehva suusa üle - siin kohal tulebki tänusõnad postitada Eesti Aerutamisföderatsiooni presidendi Martin Pedai (suuskade määrimisse organiseerimise eest) ja Craft/ToKo maaletooja Risto Rooneti (suuskade määremise eest) kapsaaeda. Oma sõitu kirjeldavad märksõnad on: hammastega kinni hoidmine, vihaga panemine. Eesmärgiks võtsin endale ületada Jüri Jaansoni parim koht Tartu suusamaratonil 1999. aastal, milleks on väga kõrge 38. koht. Esimesed 4 km oli hilisem võitja käeulatuses ja selgelt silmaga näha, edasine võistluskäik sujus stabiilselt ja vaikselt tõusavas joones. Poolel distantsil olin veel 32. Ei suutnud sõita ilma, et oleks varustust lõhkunud, umbes 17 km enne finišijoont astuti mu suusakepp 2 cm lühemaks, kartsin et nüüd on kõik, täna tugevale rajapõhjale sain sõitu katkise kepiga jätkata. Kahjuks ei suutnud just kinni püütud pundiga kaasa minna. Olen enamgi kui kui kindel, et om aerutaja paaristõukega ei oleks ma sellele pundile sõnaõigust jätnud! Nii jäigi finiši protokolli juba 46. km välja sõidetud 25. koht ajaga 3 tundi 1 minut ja 28 sekundit. Andreasele kuulus kõrge 31. koht ja Tarmole 36. koht.
Foto: Kayvo Kroon
Foto: Kayvo Kroon
Praeguseks olen Eestimaalt juba sooja Portugali ära põgenenud ja tegelen oma päris alaga, aitab küll rahvaspordist! Treenin ookeani-äärses väikses linnas nimega Vila Nova de Milfontes, kus elab umbes 5000 inimest. Kõige huvitavam on see pisike fakt, et treenin koos Valgevene U-23 kanuukoondisega. Siiani olen sõitnud rahulikult kilomeetreid alla ja esmaspäevast algab õige treeningnädal pihta. Jõgi, kus aerutan, on sõidetav 25 km pikkuselt, õnneks nii paljut endal vaja lähe. Paadiks on Plastex Evo 200, mõeldud küll sprinteritele, kuid endale väga meeldib ja ei ütleks, et Nelole alla jääb. Olen jõudnud ka ümbrust uurimas käia, ookeanis väga külm ja loodus on kummaliselt huvitav. Temperatuurid 15-20*C juures.
Jõusaali seinal
Lennuk
Linna peatänav
Looded
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar