30. september 2020

Las 2020 minna!

Ei juhtu just tihti, et hooaeg kestab lausa 13 kuud, aga nii sel aastal läks! September oli siis juba lõppenud hooaja tibude lugemise aeg ja munadest ikka koorus viisakalt!

500m B-finaal

Viimases postituses avaldasin soovi ja lootust võistlemaks Itaalia aerutamise meistrivõistlustel, mis sain kinnitatud täpselt päev enne esimest võistluspäeva! Musid kallid paid Carlole ja Caldonazzo klubile asjaajamise eest ja muidugi ka Eesti osapooltele (EAF & TÜASK) võimaluse eest! Võistlesin kahel distantsil, alustuseks minu lemmik - 1000m ühekanuu. Eelsõidust progresseerusin otse finaali üsna pingelisest sõidust, alles viimase 150m peal võitlesin välja otsepääsu finaali. Esimese sõiduga sain juba veremaitset tunda ja tõdesin, et tegemist ei ole Eesti meistrivõistlustega, vaid mitu kraadi kangema üritusega. Finaalis olevat ma teinud väga tagasihoidliku stardi, pealt vaadanud klubikaaslased olevat mu esimese 200m järel mahagi kandnud, kuid minu viimased 300m olid niivõrd tugevad, et ületasin joone neljandana. Medalilootusega ma starti läksin, aga medalita jäämine minus pettumust ei valmistanud, sest sõit oli all out ja nüüd mõned nädalad hiljem tean, et kaotasin ainult MK sarja medalimeestele - kiire järeldus, suudan nende meestega joonel püsida, olen võimeline medali eest aerutama!


Teisel võistluspäeval oli kavas 500m distants, kus lisaks ühekanuul olin stardis ka KAHESÜSTAL!!! Eelsõidus tabasin, et olukorrast kus terendas sõiduvõidu võimalus, mis tähendanuks otse finaali progresseerumist keskmisele rajale ja eelduste kohaselt tulevad kummalegi poole kõrvale 1000m kuld ja hõbe, kellega koos oleks hea kaasa liikuda. Ennustus finaali stardipositsioonidele pidas paika, kuid kaasa ma liikuda ei suutnud. Alles pärast 300m leidsin üles oma sõidu, mis distantsi arvestades oli lootusetult hilja, et medalile sõita. Lõpetasin viiendana, medal oli tegelikult käega juba päris katsutav. Tõsise võistlemise kõrval osalesin ka segapaaride kahesüsta võistlusklassis uue klubikaaslase Agnesega. Eelsõidus jäi väga vähe puudu, et oleksine süsta kummuli keeranud, vest valgus kokpitist juba paati, aga suutsime püsima jääda ja saime viimastena edasi ka poolfinaali. Poolfinaalis tegime kindlasti kõvasti parema esitluse, aga siiski olin liialt suur pidur, et finaali pääseda. Panin kahel korral aeru veele toetuseks ehk pidurdasin hoo maha, mille pidime uuesti üles saama. Lõpuks esimestena finaalist väljas ehk kohaks 10.


Alati avatud uutele kogemustele!

Sellega minu Itaalia aerutamise meistrivõistluste debüüt lõppes ja hakkas pihta juba tavapäraseks muutunud trall Itaalist Eestisse jõudmiseks. Muidugi oli mu lend Bergamost Tallinna vähem kui 20 tunnise etteteatamisajaga tühistatud. Õnnestus saada tund varasem lend Riiga, mis tõi kaasa ohtralt peavalu ja kulusid, et teha vajalikud koroonatestid, mis lubaksid sõita Ungarisse Szegedisse MK’le võistlema, aga hakkama ma sõprade ja treeneri abiga sain! Napid paar päeva enne Szegedisse lendu kaitsesin maratonis Eesti meistritiitlit ja nüüdseks olen 57- kordne Eesti meister. Treeningud Eestis tunnetuslikult enne MK’d ei sujunud, küll olid õues tormituuled, küll sadas taevast alla pussnuge, mistõttu jäid veerand veetreeningutest sootuks tegemata ja enesekindlusele see hästi ei mõjunud.

Kaspariga starti harjutamas

Õnneks oli mul piisavalt aega, et esimestel päevadel Szegedis enesekindlust leida. Tervelt 4 päeva sain üsna heades tingimustes (aga tugevas tuules) koos Popeye’ga enesekindlust kasvatada. Eks mingit ärevust eesootav võistlus ikka tekitas, endale tundus, et MK tase on ühtlaselt väga tugev ilma kaarte segavata “teekannudeta”. Võistlesin kolmele distantsil: 1000m, 500m ja 5000m. Esimesel päeval tegin kohe 2 väga tublit sõitu. Tuuleolud olid sedavõrd rasked, et 4 minuti asemel tuli sõita 4,5 minutit, mis mulle tundus sobivat. Sarnaselt Itaalia MV oli mu distantsi esimene poole aeglane ja kui 4 min piir alistatud sai, tulin mina juba täielikult kangestunud  liidritele jõudsalt järele. Eelsõidu lõpetasin neljandana ning ka poolfinaali (võistluse parim sõit) lõpetasin neljandana, kahjuks jäin esimese  A-finaali ukse taha.

Pooliku neljas

No A-final for me...

Teisel päeval läksin 500m eelsõitu käega lööma, selline on eneseanalüüsi järeldus. Palju puudu ei jäänud, et ma väga ebaprofessionaalse käitumise tõttu eelsõiduga piirdunud oleksin. Poolfinaaliks valmistusin tehtud järelduste põhjal mitu taset professionaalsemalt. Enam- vähem sõit, lõpetasin 5. koha ja okseralliga. Liialt palju andsin kuttidele ära vahemikus 50m- 150m, pärast mida suutsin konkurentidele ennast uuesti lähemale imeda, aga mitte piisavalt, et saaksime rääkida A-finaalist. Vähem kui 3 tundi hiljem ootas ees B-finaal, kus suutsin teha vigade paranduse ja probleemset kohta oluliselt võrdsemalt teistega sõita ja lõpus oma paremuse peaaegu maksma panna. Peaaegu aga ainult seetõttu, et lõpujoone suutis ukrainlane siiski 0,05 sekundit enne mind ületada - kokkuvõttes tagas pikk (vastu tuul) 500m sõit 11. koha, mis on minu uueks parimaks tulemuseks rajaaerutamisdistantsidel. Pingutus oli väga jõhker ja selle üle olen ma väga uhke, et ma korduvalt endast kõik mahlad (kõige otsesemas mõttes) välja pigistada suutsin!

Kes keda?

Fotofiniš näitas, et ukrainlane 0,05 sekundiga

5000m stardist (minu arvates kõige olulisem osa võistlusest) väljusin enesekindlalt ja väga heal positsioonil, kuni 500m peal sattusin avariise, kus mul ei olnud teha muud kui aer veel oodata, kuni puntras aerutajad üksteisest eralduvad. Nõnda algaski minu jälitussõit a 15. positsioonilt. Sellest sõidust on tagantjärele mõeldes ikka paganama kahju. Järgnenud 4,5km jooksul suutsin üle eesolevate kanuude lainete tõusta 7. positsioonile, kuid lõpuheitluses ma ühe koha kaotasin ja olin 8. Olgu mainitud, et üle ees sõitvate kanuu lainete on väga väga raske ronida nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See eeldab pidevat spurtimist väga õigetel ajahetkedel ja on oluliselt kurnavam kui ühtlane sõit.

5000m start

Arvestades kogu selle hooaja keerukust: koroona ja vigastus, siis 5 munast koorus 5 tibu, 1 neist võibolla polnud koorudes kõige parema tervise juures. Hinne hooajale 9+/10. Tänan kaasaelajaid, toetajaid, fänne, treeningpartnereid, treener Tiinat, spordipsühholoogi, sõpru, Joosep 25 sünnipäevalisi, Sihtasutus Noored Olümpiale kollektiivi, VISUsport kollektiivi, Science in Sport Baltic kollektiivi, alaliitu ja võtme rollis olnud treeningkaaslast Carlo Tacchinit! AITÄH!

Kodustatud itaallane

Uue alusega Tokyole vastu!

Kusjuures viimasega on kokku lepitud, et uuele hooajale läheme vastu treenides koos! Kindlasti saab selle endale lubamine olema finantsilise võimekuse poole pealt väljakutsuv, aga ma tean, et ma teen selle teoks! 

PS! Hetkel on võimalik minu püüdlustele panus anda 5. - 11. oktoobrini võttes osa virtuaalsarjast #Leiaendasvõitja! 

#JooseptoTokyo2020ne
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar