Täpselt nädal tagasi algaski teekond selle aasta esimesele välisvõistlusele Slovakkias. Kuna Narva sõidu ajal lagunes Pärnu Aerutamisklubi buss ära, saime nautida tutika Eesti Aerutamiskoondise bussi võlusid. Lisaks Pärnu pundile, mis koosnes minust, Andreasest ja Anettest olid meie bussis veel 3 Narva sportlast koos treeneriga. Kuid see ei olnud kõik, esimest korda (minu mäletamist mööda) käisid välisvõistlustel ka Tallinna aerutajad,nii et Eesti aerutamis tiim oli enneolematult suur, lausa 14-liikmeline! Autosõit Slovakkiasse võttis aega 21 tundi. Kurb oli aga tõsiasi, et mida riik lõuna poole, seda külmemaks ilm läks ja nii oligi Slovakkias ainult 9 soojakraadi. Ja kui nüüd spordikott üle vaadata, siis eriti just soojasid riideid ka kaasas ei olnud. Saabumis päeval tegime ka väikese trenni ja poeskäigu, et ikka korralikult energiavarud täis laadida! Ja üllatus-üllatus, Pärnu Tiim oli jube enne kella kaheksat ilusasti unne suikunud!
Nagu juba öeldud sai, magama sai mindud juba varakult, ikka selleks, et hommikul vara kella kuuest ilusasti üles saaks. Kerge hommikune võimlemine ja hommikune söök ja juba oligi aeg sooja teha esimesteks startideks. Esimesel päeval 500 m distants ja nagu Narvaski võistlesin ainult ühepaadil. Kuid hästi see hommik minul ei lõppenud. Nagu ikka sain stardis korralikult kohe sisse ja 2 paati maas. Kuna otse finaali sai ainult 3 esimest otsustasin umbes 200 m peal juba asja pooleli jätta, kui see oli viga, sest juba 100 m hakkasid kõik langema ja mööda ma neist sain, kuid vahepealne 100 m, mis ma vähe rahulikumalt võtsin ei taganud enam esimese kolme sisse mahtumist. Aeg oli iseenesest normaalne, isiklik jälle 1:56.3, kuid minu suureks õnnetuseks ei kuulnud ma, kui mind kutsuti Boat Control'i, ausalt võin öelda, et minu paat oli kenast kaalus ja isegi 500 g raskem, kuid ei kuulnud mina, kui mind kutsuti sinna. Igatahes tegin endale "toreda" sünnipäeva kingituse- sain elu esimese diskvalifitseeringu. Finaal võideti küll ajaga 1:50, aga ma arvan, et sinna lähedale oleksn võinud sõita küll, kuid oleks on paha poiss!
Teine päev tuli ärgata veelgi varem, lausa kell 5.00 hommikul! Nagu eelnenud päevalgi kerge võimlemine ja hommikusöök ning pärast hommiku sööki meditatsioon! Eelsõitu läksin sõitma ainult ühe sooviga/mõttega, otse finaali pääsuga. Eelsõidus ei olnud üldse hea, väga raske oli ja selline sült oli olla, ei teinud vist korralikult sooja. Aga esimese 3 hulka sõitsin ennast kindlalt ja aeg oli 4.13. Teises eelsõidus olid ajad aga finaali pääsemiseks 5 sekundit paremad. Finaali läksin sõitma päeva 6.ajaga. Teadsin, et kui õhtuses finaalis tunne parem ja soojendust korralikult teha olen võimeline aega veel kõvasti kärpima. Ja nagu treener ütles, siis medalita tagasi tulla ei tohi, tõmba ennast kasvõi ribateks, aga medal olgu olla! Oma finaali alustasin tagasihoidlikult, täpselt nagu 500 m eelsõidus, kohe sain 2 paati sisse ja ma arvan, et ma kusagil 7/8 koha peal olin. Kusagil 500 m peal olin paar kohta juba tõusnud ja viimase 220 m tegin enda arvates imesõitu! Kahju, et oma maru lõpuga nii hilja alustasin, sest finišijoonel oli midagi veel ikkagi kehas sees, või oli see lihtsalt võidujoovastusest, vot ei teagi! Igatahes 3. koht tuli ja ise olin sellega rahul, ajaks oli 4:02, mis on isikliku rekordi 10-sekundiline parandus. Ja küll oli tore sakslase ja inglasega inglise keelt praktiseerida. Kuna ilmad olid külmad, õnnestus mul ka kerge köha ja nohu endale külge haakida, kuid õnneks tänaseks on asi juba korras!
Kolmndal päeval minu vaieldamatult "lemmik" distants, 200 m. Eelsõidust otse edasi saamist loota ei olnud, kui 200 m distants on nii lühike, et maksimaalse pingutuse jõuavad ära teha ka nõregemad sportlased ja seega endalgi maskimaalne pingutus. Ajaks 44,7, ei ole just kiita, paat hüppas liiga palju, täpselt nagu konn. Üritasin muret lahendada, proovisin ennast paadis veidikene taha poole nihutada, kui poolfinaalis sõidupilt ei muutunud ja kahjuks läks ka aeg kehvemaks. Finaali pääs jäi lunastamata, kuid õigel ajal lõppu visates oleks isegi võinud finaalis olla! Mis teha, 200 m ei lähe kohe üldse, kuigi võiks minna, arenemisruumi on veel kõvasti, peab veel palju ära teha jõudma!
Tups 200 m valmistumas
Kojusõit oli piin, mis piin. Ajaliselt tuli küll 1 tund vähem sõitu, kuid magada ei saanud üldse ja jõle laip oli olla. Kuid kodus päästis mind kerge 30-minutiline lõõgastusjooks ja omaenese hea voodi!
Nagu juba öeldud sai, magama sai mindud juba varakult, ikka selleks, et hommikul vara kella kuuest ilusasti üles saaks. Kerge hommikune võimlemine ja hommikune söök ja juba oligi aeg sooja teha esimesteks startideks. Esimesel päeval 500 m distants ja nagu Narvaski võistlesin ainult ühepaadil. Kuid hästi see hommik minul ei lõppenud. Nagu ikka sain stardis korralikult kohe sisse ja 2 paati maas. Kuna otse finaali sai ainult 3 esimest otsustasin umbes 200 m peal juba asja pooleli jätta, kui see oli viga, sest juba 100 m hakkasid kõik langema ja mööda ma neist sain, kuid vahepealne 100 m, mis ma vähe rahulikumalt võtsin ei taganud enam esimese kolme sisse mahtumist. Aeg oli iseenesest normaalne, isiklik jälle 1:56.3, kuid minu suureks õnnetuseks ei kuulnud ma, kui mind kutsuti Boat Control'i, ausalt võin öelda, et minu paat oli kenast kaalus ja isegi 500 g raskem, kuid ei kuulnud mina, kui mind kutsuti sinna. Igatahes tegin endale "toreda" sünnipäeva kingituse- sain elu esimese diskvalifitseeringu. Finaal võideti küll ajaga 1:50, aga ma arvan, et sinna lähedale oleksn võinud sõita küll, kuid oleks on paha poiss!
Sõite vaatasime suurest telerist
Teine päev tuli ärgata veelgi varem, lausa kell 5.00 hommikul! Nagu eelnenud päevalgi kerge võimlemine ja hommikusöök ning pärast hommiku sööki meditatsioon! Eelsõitu läksin sõitma ainult ühe sooviga/mõttega, otse finaali pääsuga. Eelsõidus ei olnud üldse hea, väga raske oli ja selline sült oli olla, ei teinud vist korralikult sooja. Aga esimese 3 hulka sõitsin ennast kindlalt ja aeg oli 4.13. Teises eelsõidus olid ajad aga finaali pääsemiseks 5 sekundit paremad. Finaali läksin sõitma päeva 6.ajaga. Teadsin, et kui õhtuses finaalis tunne parem ja soojendust korralikult teha olen võimeline aega veel kõvasti kärpima. Ja nagu treener ütles, siis medalita tagasi tulla ei tohi, tõmba ennast kasvõi ribateks, aga medal olgu olla! Oma finaali alustasin tagasihoidlikult, täpselt nagu 500 m eelsõidus, kohe sain 2 paati sisse ja ma arvan, et ma kusagil 7/8 koha peal olin. Kusagil 500 m peal olin paar kohta juba tõusnud ja viimase 220 m tegin enda arvates imesõitu! Kahju, et oma maru lõpuga nii hilja alustasin, sest finišijoonel oli midagi veel ikkagi kehas sees, või oli see lihtsalt võidujoovastusest, vot ei teagi! Igatahes 3. koht tuli ja ise olin sellega rahul, ajaks oli 4:02, mis on isikliku rekordi 10-sekundiline parandus. Ja küll oli tore sakslase ja inglasega inglise keelt praktiseerida. Kuna ilmad olid külmad, õnnestus mul ka kerge köha ja nohu endale külge haakida, kuid õnneks tänaseks on asi juba korras!
I saksalne II inglane III eestlane
Kohustuslik pilt treeneriga :)
Kolmndal päeval minu vaieldamatult "lemmik" distants, 200 m. Eelsõidust otse edasi saamist loota ei olnud, kui 200 m distants on nii lühike, et maksimaalse pingutuse jõuavad ära teha ka nõregemad sportlased ja seega endalgi maskimaalne pingutus. Ajaks 44,7, ei ole just kiita, paat hüppas liiga palju, täpselt nagu konn. Üritasin muret lahendada, proovisin ennast paadis veidikene taha poole nihutada, kui poolfinaalis sõidupilt ei muutunud ja kahjuks läks ka aeg kehvemaks. Finaali pääs jäi lunastamata, kuid õigel ajal lõppu visates oleks isegi võinud finaalis olla! Mis teha, 200 m ei lähe kohe üldse, kuigi võiks minna, arenemisruumi on veel kõvasti, peab veel palju ära teha jõudma!
Tups 200 m valmistumas
Kojusõit oli piin, mis piin. Ajaliselt tuli küll 1 tund vähem sõitu, kuid magada ei saanud üldse ja jõle laip oli olla. Kuid kodus päästis mind kerge 30-minutiline lõõgastusjooks ja omaenese hea voodi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar