Hea, parem ja veel parem veelaager!

Käimasoleva hooaja treeninglaager ongi tänaseks juba läbi saanud, kahjuks. Kevadine Skradin koos Eesti sõudekoondisega pakkus kamaluga positiivseid emotsioone, päikest, tuult, kõrget UV'd, sooja ja suuri kiiruseid! Enne veel kui Horvaatia lõunalaagri viimase nädala juurde täpsemalt jõuan, mainin ära, et blogi külastajate arv on viimaste kuude jooksul märgatavalt tõusnud ja olen selle üle äärmiselt tänulik, et huvitute minu sporditeest!

Kui tead kedagi, kes teab kedagi, siis võtku aga ainult ühendust! Koos on Tokyosse lihtsam minna!

Kui esimesel treeningnädalal kimbutasid meid tugevad tuuled, siis teisel nädala saime treenida väga ideaalsetes tingimustes! Aerutajaid segav tuul ja laine oli jõel ja järvel väga minimaalne mõned erandid välja arvata. Ka temperatuur tõusis piisavalt, et mõnel treeningul ei olnud särgi selga panemiseks energiat vaja kulutada ja sai päikesel lasta ennast kiiritada. Nädala kurvem osa oli see, et juba 2. päeva õhtuks olin täiesti rampväsinud ja energiakriisis - treening jäi pooleli ja suust sai sisse aetud kõik mis söödav ja hotellitoas leiduv alustades Tarmo šokolaadist, enda valgubatoonidest ja süsivesiku pulbrist (SiS Go Electrolyte). 

2 tundi aerutamist

Kui kolmas päev tundus juba paljulubav siis päev hiljem kordus sama stsenaarium ja sai treeneriga ühiselt otsustatud, et laagri viimased 2 päeva võtan intensiivsust madalamaks, aga kilometraaž jääb samaks. Kuna meestel olid kiirused laagris suured (11,5km/h +, mis on kanuu kohta juba vägagi arvestatav!) siis tähendas intensiivsuse alla võtmine treeningute oluliselt pikemaks muutmist ajaliselt. Üht ja teist sai õpitud ka Eesti Vabariigile Rio olümpialt ainsa medali toonud sõudemeestelt, kui tingimused veele minekuks on ikka väga väga halvad ja vaim ei ole ka enam kõige teravam, võiks leida endale aerutamise asemel kuni mõneks treeninguks sobiva alternatiivi. Eelviimasel päeval võtsingi vaimu värskendamiseks ette pooleteist-tunnise jalgratta tiiru ja andsin ülakehale võimaluse puhata enne viimast treeningut - toimis ja viimane trenn oli lennuk!

Kaasaelams Allar Raja 2000m testile

Nagu öeldud, kiirus oli mul esimese veelaagri kohta pigem hea. Suur osa oli sellel muidugi Tarmol, kes mind lainel vedas. Julgen natukene ise ka vastu rinda taguda (sest sai ju sõudjatega kinos "King Kongi" vaatamas käidud), pidasin vapralt ka päris mitu pikka lõiku lainel vastu, kui Tarmo eesmärk oli hoida südame löögi sagedust 80% ja 85 % vahel. Kuna mul endal kett niivõrd palju juba maas oli, et pulss enam ei tõusnud väga kõrgustesse, sõitsin kohati mõned lõigus madalama "intensiivsusega" kui Tarmo. Vaatamata sellele oli see minu organismile suureks koormuseks, sest mäletamist mõõda alustasime 20 min pikkust lõiku kiirusega 14 ja lõpetasime 12,5 peal.

Missioon "Tarmol kael pikaks"

Kokkuvõtvalt oli väga kordaläinud ja enesekindlust süstiv treeninglaager! Samuti ka õpetlik, treenisime õlg õla kõrval treeningareeni jagades sangaritest sõudjatega (need mehed on loomad!!!) ja "know how'd" sealt tuli kindlasti! Tänaseks olen jõudnud juba Eestisse ja neid väheseid päevi mil ma Eestis olen  kasutan puhkamiseks ja ülikooliga enam-vähem järjele jõudmiseks, sest esmaspäeval algab juba järgmine seiklus - 3- nädalane treeninglaager Hispaanias Sevillas - esimene treeninglaager koos uue peatreeneri Imre Pulaiga! 

Kes veel tähele ei ole pannud! Ülikooli aine raames sai kokku võetud minu lugu aerutamiseni jõudmiseni!

Puhkepäeva mägironimine

160m kõrgusel sillal

Tänan lugejaid tähelepanu eest! 

@Skradin CRO

Tervitused Horvaatiast, kaasaelajad! Hea meel on tõdeda, et laagrisse lend läks kiiremini kui kunagi varem ja mingisugust reisiväisimust lennust ei tekkinud, uut treeningnädalat oli lausa lust alustada, kui ainult ilmad meid natukenegi hoiaksid. Aga pole hullu, oleme eestlased ja kõik me kannatame ära!

Blogile väikene värskendus

Horvaatias võttis meid vastu paduvihm ja 10 kraadine kannatamatu kuumus, mis meid üldse ei heidutanud. Et organism eesootavaks treeningnädalaks konditsiooni viia, tegime kohe pärast paatide lahti pakkimist kerge 10 km pikkuse sörkjooksu koos sõudekorüfee Tõnu Endreksoniga. Edasised päevad on olnud väga meeldivalt päikesepaistelised ja temperatuur on kõikunud 12 ja 18 kraadi vahel. Seega esimesed lühikeste riietega treeningud on sel aastal juba vee peal tehtud ja esimesed triibudki päikese poolt nahale kõrvetatud. Hinge ajab täis möllav tormituul, mille tõttu oleme pidanud jätma ka ühe aerutamistreeningu tegemata.

Aerutamistreeningu asendus TRX'i kasutades

Treeningud vee peal on olnud senini pigem kergemapoolsed, kahjuks pean ütlema, et isegi natukene igavalt ühtlased, kuigi on ka mõned erandid olnud. On olnud võimalus praktiseerida oma lainel sõidu oskusi, millest tulenevalt on keskmised kiirused hooaja alguse kohta kiiremad kui eelnenud aastatel. Kaks korda nädalas saame Tarmoga vaadata jooksurajal who is who?, neljapäeval 6 km 90% = 23:39 ja täna 3x1200m 90% int 3' = 4:19, 4:16, 4:17. Mis näitab, et mootorid on talvel tugevaks treenitud! Ja midagi intrigeerivat ka teile - reedel tegin oma selle aasta esimese suplemise kohalikus järves, kui tuulevarju otsides kaldale liiga lähedale sai sõidetud ja aeruga järve põhjas olevaid kivisid rünnatud sai. Järgmisel treeningnädalal on oodata juba kõvasti huvitavamaid treeninguid - pikemaid lõike, suuremat mahtu ja kohati ka kõrgemat intensiivsust. Õnneks ka vaiksemat tuult ja soojemat päikest!

Sõber Jämsa

Üsna kivine

How not to

Skradinist. Väike linn Horvaatia lõunaosas oma 588 elanikuga, mis asub KRKA rahvuspargis äärealal (googleda kindlasti!). Rahvuspargist läbi jooksvat jõge ja järve kasutavad aerutajad ja sõudjad treeninglaagri paigana juba aastakümneid. Sportlastele ideaalne koht, kus lülituda välja muust kisast ja kärast, et keskenduda ainult treenimisele ja puhkamisel - vähemalt ise naudin! 

Go Pro or Go Home

12 km pikkune jooksuots, kus kõrguste vaheks tuli 167 m. Vaade Skradinile

Kevad on Horvaatias!

Möödunud nädal tähendas Eesti aerutajate jaoks viimast ettevalmistusperioodi treeningnädalat Eestis, mille üle mul on väga hea meel, sest Eesti s*tt suusailma on kergelt öeldes igasuguse motivatsiooni võtnud, et välitingimustes treenida, kuigi hea seltskond päästab igas olukorras!!! Homme (7. märts) lendame koos Tarmoga ja Eesti sõudeässadega Horvaatiasse Skradinisse laagrisse - hea meel selle üle, et kaks alaliitu on leidnud ühise keele koostööks!

See kõik mahtus kotti!

Tartu Maratoni järgsed päevad olid väga rahulikud ja kulusid pärast korraliku pingutust nagu rusikas silma, seda enam, et tegemist oli ka puhkenädalaga! Esmaspäeval anti võimalus kodus jalad seinale visata, aga kiusatus kergelt treenida oli siiski liialt suur ja kasutasin üle pika aja TRX'e. Teisipäev - no oh sa püha püss, tegin üksinda väikese aerutamisotsa Emajõel. Alustuseks 15 km pikkusest otsast piisas ja arvestades seda, et paus on olnud 50+ päeva siis esimese trenni kohta keskmiseks kiiruseks saadud 11,1 km/h oli igati tubli saavutus! Jõudsin teinegi kord veele ja seda juba kord koos ülejäänud koondise liikmetega, huvitaval kombel oli minu süda võrreldes teiste meestega väga rahulik ja töötas tunduvalt ökonoomsemalt - maraton vist siiski alles minus peidus.

Puhkenädala keskele mahtus ka üks ränkraske jõusaali treening, mis tõmbas lihased üle keskmise valusaks. Tänaseni annab veel see treening tunda ja reie nelipea alles tuikab. Kolmapäeval kutsus üks suusapeps suusarajale tiksuma, raske oli ära öelda vaatamata sellele, et väljas sadas vihma - if the company is good, details like weather doesn't matter! Reede hommikul ootas mind juba 2 korda edasi lükatud koormustest, jooksulindil jookstud aeg 27 minutit tähendas minu jaoks uut rekord aega. Long story short - ma ei ole veel talvel nii tugevas vormis olnud kui praegu ja järgmistel aastatel olen veelgi tugevam!

Kiirus 11km/h, tõusunurk 13%

Nädalavahetus oli minu jaoks uus ja huvitav! Saan öelda, et üks minu väga lähedane sõber pidas pulmi ja on nüüd ametlikult pereinimene! Ja see on asi mille üle ma olen tõsiselt uhke, lihtsalt ise olen kuidagi maha jäänud... 😛. Nädalavahetusel võõrustas mind Pirital Tarmo oma elukaaslasega ja meil on olnud väga mõnus olemine siis enne laagrit. Kasutasin alatult ära ka Tarmo elukaaslast, tänu kellele soetasin endale uued jooksujalanõud väga mõistliku hinnaga - saan uue sponsori/toetaja nimekirja panna! Ja nüüd lähen tõmban koondise jooksmise esinumbril 2- nädalases treeninglaagris kaela pikaks! Stay tuned!!!

39.13€  - ma vist olen ikka edev...

Tartu Maraton

Aerutajate talvise mõõduvõtuga nädal on tänasega lõpuni tiksumas ja mõtted on suunatud meie meelisspordialale aerutamisele. Ei ole kaugel see aeg, kui Tarmo ja mina koos Eesti sõudeässadega Horvaatiasse Skradinisse laagrisse sõidame. Esimeses laagris oleme kogumas aerutamiskilometraaži ja otsime veetunnetust, kokku 2 nädalat pärast mida siirduma nädalaks tagasi koju.

Kui tulla teemaga treeningnädala juurde, siis kahjuks väga õlitatult too mul ei läinud... Esmaspäeva ise oli väga kaunis ja sportlik. Hommikul 6.30 sai ennast juba Aura veekeskuse basseini kupatatud, et 6x10 min paugutada 3- minutilise intervalliga. Jõudsin ka kooli kolmeks akadeemiliseks tunniks, pärast mida pumpasime Andrease ja Tarmoga üle 2,5 tunni rauda, mille käigus tundsin, et olemine kisub maru käest ära. Kahjuks sama päeva õhtul ja ka järgmisel otsustasin vastu tahtmist haigeks jääda. Ka kolmapäevaks määratud koormustest tuli lükata edasi järgmisesse nädalasse, et sellest adekvaatsed andmed välja lugeda.

Tagasi treeningute lainele jõudsin ma alles neljapäeval kergete süstaergomeetri ja ujumise otsadega. Reedel läksime Tarmoga luurele- käsime Otepääl Tartu Maratoni rajaga tutvumas, et saada selgust selles, kas minna Tartu Maratonile peale uisu- või klassikasuusaga, mina otsustasin ainukesena aerutajate hulgast uisusuusa kasuks. Veel päev enne võistlust tundsin, et vajan kerget pingutust (6 km jooksu) koos lühemate spurtidega, et olla suusamaratoniks 100% valmis.

Sponsor juba klipist välja ei jää

Maratoniks tagas A2K Sport mulle 2 paari tippsuuski, muidugi uisusuuski. Otepääle jõudes pilt kahjuks väga roosiline ei tundunud, lumesadu oli juba enne starti üsna arvestatav ja värske prognoos ei lubanud sellele ka lõppu. Hakkasin juba muretsema, et võisin oma valikuga alt minna, muidugi pidid minu "vale" valikut nina alla hõõruma ka Andreas ja Tarmo, kelle eestlaslik kahjurõõm lootis, et ma oma pidamiseta suuskadega mägedest tagasi alla vajuksin. 

Uhkes üksinduses libisemas

Start antud ja esimesed kilomeetrid läbitud oli mul pilt selge, et mul on libe suusk- nägin palju vaeva, et teistele mitte tagant sisse kihutada. Esimese 4 km peal oli tahe suur ja püsisin vapralt liidritega pundis, esimesel järsemal tõusul tõusis pulss 197 peale, mis oli veenvaks indikaatoriks, et ma pean tempos järele andma, mitte et ma oleksin tahtnud, jaks sai otsa. Oh üllatust, järgmised suusatajad olid pärast liidritest pudenemist alles 200 m kaugusel, mis tähendas minu jaoks 9 km uhkes üksinduses sõitmist enne kui jälitav grupp mu kinni püüdis. 1,5 ringi sõitsin rahulikult grupis sees ja taastusin, kuniks tundsin, et tasasel maal jääb meeste kiirus liiga madalaks ja tegin otsustava mineku, kaasa ei tulnud sellest grupist keegi. Nii oligi lõpp-protokollis koht 22 ajaga 1 tund 38 minutit ja 2 sekundit, 6. eestlane ja suure tõenäosusega 1. mitte suusataja. Olin üllatunud oma tulemust kuuldes, eesmärgiks seatud TOP 50 sai korralikult täidetud! Kindel on see, et ma olen võimsam kui kungi varem! Teistest aerutajatest: Andreas Baum 48. koht ja Tarmo Tootsi 83. koht

Siit näed minu kiiruse ja pulsi kõveraid

Paaristõugetega rahva ergutuste saatel mäest üles

Ilmselt (raudpolt kindlalt) mängis suurt rolli heas tulemuses Tartu Maratonil ka massöör, kes nägi minuga nädala sees roppu vaeva! Tänkjuu! :) Uuel nädalal ootavad ees kergemad treeningud v.a koormustest, et veelaagrit värskena alustada. 

Jääauk

Järjekordne nädal on oma lõpunoote saamas ja pigem sai juba alates neljapäevast saadik vaba pühapäeva oodatud, sest kumm vajus juba väga lõssi ära, ka enesemotiveerimine rasketel treeningutel muutus järjest keerulisemaks ülesandeks. Treeningud olid läinud nädalal kaunis intensiivsed ja nii mõnedki raskemad treeningud pidin olude sunnil uhkes üksinduses tegema. 

Nädala algusesse sobis ilusti varahommikune ja tunnine sissejuhatav ujumistreening, mis tähendab minusuguse amatöörujuja jaoks umbes 120 25-meetrist basseini pikkust (3000m). Kuna ma ülikoolis õppimisega veel alla andnud ei ole ja ei taha ka alla anda, siis 4 päeval nädalas omandan treeningute vahel teadmisi ja tarkusi. Nädalat alustav jõutreening oli aga kerge 3-tunnine põks - 7 harjutust, 10 seeriat, 6 kordust.

Marco Tasane: "Tehke järele rotid..."

Teisipäeva oli minu jaoks kummaline päev... Kõik asjad mida puudutasin purunesid minu käte vahel. Ja mitte ainult! Olime Andreasega TÜ spordihoonest suusad jalas mööda Emajõe jääd Tähtvere spordiradadele suusatama suundumas kui mind tabas järjekordne äpardus - talisuplus. Õnneks juhtus see kõik kaldale väga lähedal, kus vett umbes põlveni ja pääsesin kerge ehmatusega. Vähemalt nii mõnegi sõbra tuju suutsin selle looga kohe kõvasti paremaks teha - pole paremat rõõmu kui kahjurõõm 😁.

Vastukaaluks esmaspäeva õhtusele jõutreeningule oli meil plaaniks ka lühemaid ja intensiivsemaid jõutreeninguid - ringtreeningud ajameetodiga (3 x 20 min ja 10 x 5 min). Ring koosnes 10 harjutusest ja igat harjutust sooritasime 15 korda. Kuna Tarmo kadus mõneks trenniks Tartust ära, sain just 1 ringtreeningu koos Kapari ja Kaarliga SAK'is teha, kes päästsid seltskonnaga päeva, ikka tore vaadata, et ka teistel voolab silmadest piimhapet.

Nüüd kus Tartu suusamaratoni toimumine on tõsiasi, asendasime kõik jooksutreeningud suusatamisega. Alternatiivne maratonirada ja distants mulle pigem meeltmööda ei ole, arvan, et ligi 3-tunnine võistlussõit oleks aerutajatel paremini sobinud. Samas pole sellel talvel pikemaid kui 2-tunniseid maratonitreeninguid ka teinud, äkki isegi sobib sellel aastal see 34 km. Kuna sellel aastal lastakse start lahti eraldi gruppidena (max 600 inimest korraga), on aerutajad stardis pühapäeval kell 9.00 tormamas seitsme tuule poole. Prognoositav stardinumber 25, finišijoont ületades väga palju suuremat numbrit finišijärjestuses lugedes kuulda ja näha ei tahaks, läinud nädala suusatreeningud on näidanud, et see on väga reaalne, sest minimaalne keskmine kiirus rajal on olnud 18,5 km/h ja maksimaalne isegi 19,3 km/h.

Hoidke neil patsaanidel Tartu maratonil silm peal!
ETV suusasari 2014 Alutagusel - 2. koht

Suhteid sai klaaritud vana hea sõbra aerutamise ergomeetriga ja jätkuvalt ei suuda minu peopesad selle hõõrdumisega kohaneda ja käed on maru punased ja villis. Aga muidu on päris tore ergomeeter vastu peeglit asetada ja ennast kuni 1,5 h konstantselt vaadata ja oma tehnikat analüüsida (hästi tugev iroonia). Lisaks saadab treeningut tavaliselt üsna valjult möirgav muusikakeskus, mis viimasel treeningul (üllataval kombel alles) kellelegi ei meeldinud.

Lisaks sportlase igapäeva elule kasutasin vaese tudengina ära võimalust tasuta "kinos" käia. Selleks korraks oli teemaks dokumentaalfilm Tsernobõli katastroofist, kahjuks ise olin treeningutest piisavalt väsinud, et viimasel 20 minutil veel selget mõistust hoida ja aru saada... Nädalavahetusse mahtus ka visiit juuksuri juurde, selleks korraks siis väga meeldivad 30 minutit Salon+ stilisti saatel - suure tõenäosusega müüdud mees sellele ketile. Eelmistest postitustest on jäänud ka võlg sisse ühel tähtsal teemal nagu näiteks kodu - alates veebruarist läks minu ja Andrease tore kooselu kahjuks lahku ja sai kolitud Tartu linna kõrgemasse punkti Riia tänava tõusu otsa.

Tänasest hakkas Emajõe jää liikuma ja igatsus veele minekust süveneb.... Kaua ei ole vaja enam oodata...
Eesti MV 2016 1000 m kahekanuu Andreas Baumiga - võit!