Oma ala peal tagasi

Minu sulest siis veel eelviimast korda ajateenistuse kohta ka informatsiooni. Vähemalt 95% sellest on minu jaoks läbi ja need tulevased 5% on kindlasti kuki-muki.

Ajeteenistuse lõppu tähistasid muidugi viimased eksamid ja see kaua oodatud ja kardetud lõpurännak. Ausalt öeldes ei oska ma ainult öelda, et mida seal karta oli. Hirmutati 50 km’ga ja isegi see ei vastanud tõele, mina pigistasin oma GPS’iga välja „kõigest“ 42 km, mille läbimiseks kulus koos vaheülesannete täitmisega 18 tundi ja minutid peale. Rännaku ajal pandi proovile ka meie teadmised ja oskused. Muidugi iga eksimus tähendas lisamotivatsiooni näiteks jõest läbimise või siis tankimiini rännaku lõpppunkti kandmise näol. Tähelepanelik tuli olla ka marsuudi valikul, sest soo ei olnud just kõige kuivem koht ja mul endal õnnestus ära testida kui kergesti sõdur koos täisvarustusega läbi pinnase vajub, kuid oskuslikult teekonda valides oli võimalik kergelt külmunud soost läbi minna päris edukalt. Suureks katsumuseks olid viimased 4 km rännakust, mis olid aja peale läbimiseks. Selleks, et terve jagu kiirelt kohale viia võtsin enda kanda ka ühe kaasvõitleja seljakoti. Sidusin magamismati relvarihmaga ümber puusade ja asetasin koti matile + enda kott. Julgelt võib öelda, et tol hetkel oli mul varustust umbes 100kg juurde ja see andis tunda ka südamelöögi sageduses. Kiirusel 5km/h jalutades tõusis pulss 175 löögini minutis ja keskmiselt oli 171 lööki minutis. Külm auto viis meid otse pataljoni, kus ootas meid leige saun kell 6.00 hommikul. Kokkuvõttes oli hea põhjaladuv matk.

Vana hea 108 - Mikid reas 

Rännakujärgsetel päevadel anti meile ohtralt aega ka puhkamiseks ja varustuse hooldamiseks, kui aus olla, siis miski väga ei motiveerinud varustust puhastama, aga tehtud sai vast küll paremini kui varem. Ehk siis trenni sisuliselt teha pärast rännakut ei saanud aja puuduse tõttu. Kolmapäev vastu neljapäeva äratati meid üles kell 23.10 häirega, mis tegelikult osutus pidulikuks medalite üleandmise tseremooniaks. Minagi sain oma hõdedase medali kätte ja asusin seda endale külge õmble sel samal ööl kell 00.30!!! Neljapäeval kiideti tublimaid ja kuldmedaliste ja lasti meid teenitud puhkusele, kes 4-päevasele, kes pikemale. Nagu juba alguses mainisin, siis ajateenistus ei ole veel läbi ja küll tuleb veel postitus selle kohta!

Märgatud Tallinnas: Kojusõit

Kodus ootasid juba reedest väga korralikud treeningud. Kahjuks oli Pärnu jõgi juba jääsuppi täis ja sõita ei olnud enam võimalik, seega korralikud jooksutreeningud. Jooksukiiruse ja enesetunde suhe oli täiesti arvestatav, kui südametöö ja kiiruse suhe on siiski natukene kannatada saanud. Kuid küll selle pisikese vea välja ravime, sest esmaspäevast ootab mind, meid, kuum ja päiksepaisteline Hispaania Sevilla laager!

Esimene metsalaager

Sain ka vapralt oma esimese metsalaagri tehtud, mis oli üpriski huvitav ja kõvasti huvitavam kui kasarmus olemine! Ja tervelt üks metsalaager ootab veel ees, mida ma põnevusega ootan! Ja nüüd täpsemalt selle nädala juurde.

Esmaspäeval saime oma esimese kogemuse veoki kastis sõitmise näol. Alustasime motoriseeritud rännakut Soodla metsadesse, et võtta ette huvitav nädal metsas. Enne veel kui metsa jõudsime jaotati rühm kolmeks jaoks ja muidugi peab igal jaol olema ka jaoülem ja õnn naeratas ka mulle :) Metsas elasime 12-kohalises telgis, kus külm ei hakanud, pigem võis magada aluspesu väel ja ka siis oli natukene liiga soe. Saime kätte ka oma esimesed NATO toidupakid, mis sisaldasid väga lihtsaid ja küllaltki maitsvaid toite, et nurisemiseks põhjust mitte jätta. Seejärel saime ka oma esimesed teoreetilised tunnid kätte ja metsalaagri hügieeni tunnid ning saimegi nautida oma esimesi unetunde metsas.

Väga pinglsalt sai harjutatud ka sööstmist ja katmist, hea aktiivne tegevus, kuna nädal aega olin sisuliselt treeningutest kõrvaldatud, siis üritasin asjadest võtta maksimumi, et kehale mingigi füüsiline koormus kätte saada. Veel olid meil rännakud 2 km ja 5 km täisvarustuses ja huvitaval kombel oli esimene neist ränkraske, sest rakmed ja seljakott oli kehvasti reguleeritud. Ja minu leivanumber orienteerumine oli ka sees ja ausalt seekord me ära ei eksinud, vaid jõudsime 2. kohale Reamees "Sierraga". Ning kõige toredam päev oli neljapäev, mil me kaevasime terve päeva omale kaevikuid, et maha pidada üks põnev lahing oma positsioonidel.

Reedene päev tõi meile huvitava teadaandmise, et kaevikud tuleb ka kinni ajada nagu polekski meid seal metsas olnud ning pärast motoriseeritud rännakut pataljoni ootas ees meeldiv varustuse hooldamine - relv ja labidas ja muud riided läigivad kui teemantid!

Nädalavahetuse veetsin treenides oma kodulinnas Pärnus. Alustasin M.Lelle mälestusjooksuga Niidumetsas - jooks, mis on sigaraske oma tõusude pärast. Õhtu veetsin lõõgastades, sest inimene peab hoolt kandma ka oma keha eest ja ideaalseks partnerik oli sel korral Estonia SPA. Pühapäeval kerge aerutamistreening, misa polegi juba nädal teha saanid ja peab mainima, et aerutamine on MÕNUS! Andis mulle veel puhanumad tunde! Ja pärast trenni tegin ilmselt selle aasta viimase supluse Pärnu jões! Väga hea ja värskendav!

Pildid eelmisest aastast!

1 km pikkusel ringil on 6 tõusu mille tõusumeetrid on rohkem kui 8 ! Ja ringe oli 10 !

Meestes 2. koht pole üldsegi halb tulemus arvestades olusid! Aeg 50 min 16 s ; Avg HR 194 (98%) 

Teguderohke nädal...

Oi kus sellel nädalal olid mul huvitegevused. Sai marsitud, relva hooldatud, sprintida relva järele nappides riietes, treenitud ja ka märki lastud 25 m peal "pikutades"!

Esmaspäeval sai alustatud kohe pikema treeningpäevaga. Hommikul tund rauaga mängimist ja õhtul jooksime Piritale, tegeime kiired tund aega veepeal ja ohtralt rattaga sõitu. Ütleme nii, et ilus Kaitseväe dress Tallinna tänavatel ja jõgedel oleks pidanud silma küll jääma.

Teisipäeva alustasime hoopis huvitavamalt :) Hommikuse treeningu 26. minutil tuli keegi karjudes jõusaali akna taha "HÄIRE!!!" - sealt ka minu kõige kiiremad liigutused elu jooksul relvaruumi ja sealt edasi pataljoni ringkaitsesse :) Hakkas tunduma, et elu Kaitseväes hakkab ilmet võtma ju huvitavamaks minema, kuid asi mis häirima jäi oli see, et trenn jäi kohe väga-väga poolikuks kuidagi. Ning päev läks edasi marssides - tuli välja, et rühma taktitunnetus on täiesti kadunud ja on vaja harjutada marssimist ja tervitamist ja nii me siis harjutasime nii "paar" lipuväljaku ringi :)

Neljapäeval käisime tiirus ja ossapoiss, 25 m pealt lamades laskmine tuli täitsa välja. Kuid jätkuvalt relvad on minu jaoks NO GO - ei meeldi. Pluss relvad on pärast laskmist kole tahmased, mis annab sõduritele paar tunnikest tööd juurde hooldamise näol, mida on juba tehtud küll ja küll :)

Nädalavahetuseks lunastasin välja endale linnaloa ning sain sportida nii kuis hing ihaldas. Ärkasin juba hommikul vara pimedas, et  päeva alustada ja lõpetasin hilja pimedas :) Ja positiivne oli see, et nädalavahetusel sai testid palju seljas jõudu on ja hea meel on tõdeda, et seda on juurde tulnud! Nüüd aga sean ennast valmis järgmiseks nädalaks, et minna metsa ja nautida sõdurielu täiel rinnal NATO pakkide ja oma satsiga :)

2 STAADIONI JOOKS - esirida tugevamatele :)

Finiš - tagapool nõrgematele :)

7,5 km ajaga 28:03,9 ; Koht 20

Ajateenistuse 4. nädal

Järjekordne nädal on jälle Tallinnas möödunud ja see oli juba veelgi kurnavam kui eelmised. Hommikused treeningud on läinud järjest raskemateks ja ega õhtused treeningud Pirital veepealgi kerged ei ole. Saame veel nädalakese koos kõikide sportlastega treenida ning siis võtame osa juba esimesest metsalaagrist, mis kestab pikad ja kindlasti külmad ja sajurohked 5 päeva :)

Varajastel hommikutundidel olen küll harjunud tõusma ja trenni tegema, sest varasemalt tuli päeva esimene treening enne koolitunde ära teha, kuid kell 5.00 jõusaali minna on vähe teine asi. Õnneks ei lähe kaua vaja, et ennast käima tõmmata. Reeglina kuluvad treeningu esimesed 20 min organismi käivitamiseks, siis saab juba raskused ka kätte võtta, et ennast piinata - mida mulle ju hirmsasti ka teha meeldib :) Aga mida päev edasi, seda kergem on hommikust jõusaali seedida ja igal järgneval hommikul on olnud tunda ka kuidas võib kangile või hantlile kilokese juurde panna või paar korda rohkem liigutada raskust.

Mis puudutab pimedaid aerutamistreeninguid, siis tundub, et keskkonna vahetus on ka värskendavalt mõjunud. Pirita jõgi on küll väike, kuid armas koht, kus kolm korda nädalas õhtuti pimedas põlve peal nokitseda :) Küll aga tekitab peavalu väike temperatuuri miinus. Näiteks selle nädala ekstreemseim aerutamistreening oli -4 kraadiga, kui kaldad olid jääs ja jää ujus vastu paadi nina kolks ja kolks, ega tuulgi alla jäänud, oma 5 m/s puhus ära küll. Õnneks on jõgi kitsas ja suht koht kõrge metsaga ümbritsetud ja jõe peal saab pea iga ilmaga käia :) 

Nüüd on jäänud veel kaks päeva treeninguid Pärnus, lunastasin nädalavahetuseks linnaloa, ning kindlasti teen kaasa ka oma esimese võistluse ajateenijana, Pärnu Kahe Staadioni jooksu ning õhtul siban ruttu ruttu Pataljoni tagasi oma päevatööle aega teenima.

Reamees Karlson

Foto: K. Sepp

Pirita Aerutamisklubi

                                                                                                       

Pojast mees on Sul sirgumas...

Selle nädala lõpuks olen juba meelsasti 3 nädalat aega teeninud Tallinnas Staabi- ja Sidepataljonis. Midagi kurta küll ei ole, et see nii meeletult raske oleks, kui siis vaimselt kurnav ainult, sest kohati kipub igav olema seal. Võin öelda, et olen sattunud parimatest parimatega ühte tuppa ja aeg möödub meil koos üsna lõbusalt ja lennates.

Spordiga on asjalood samuti korras. Esimene nädal hoiti meid vähe rohkem kinni ja sportima väga ei lastud, isegi mitte spordirühma, kuid iga nädal edasi on lubatud natuke rohkem ja rohkem. Esimesel nädalal tegin läbi ka NATO testi, sain ikka oma 300 punkti suure varuga kätte. Nüüd, 3. nädalal, lasti sportlased ka jõusaali, aga on selles, et seda tuleb teha uneajast ehk hommikul kell 5.00. Kes tahab, see jõuab! Ja meie jõuame! :) Ning õhtuti on sportlastele 3 korda nädalas võimaldatud ka sportida väljaspool pataljoni, meie Andreasega käime Pirita Aerutamisklubis. Sportimise võimalusi väga siiski piiratud ei ole ja oma 10 tundi saame nädalas treenida, seega kõik on väga OK! 

Mis puudutab ajateenistust ja sööki siis kõik on viis pluss! Kõhu saab alati täis ja tihtipeale rohkemgi! Elu üle nuriseda ei saa. 

Ja natukene ka sellest, kuidas ma ajteenistusse läksin. Nimelt otsustasin ma rattale hääled sisse ajada ja natuke pedaalida. Nüüd on mul Pirital hea lihtne rattaga treeningutel käia! :)