14. jaanuar 2021

Italy, here we are! Rock you like a hurricane!

Head 2021. aasta jätku, sõbrad! Alates viimase postituse avaldamisest on möödunud nii mõnigi huvitavam sündmus nii sportlasteel kui ka spordivälisel teel! Alustan aga kohe bängerist ja lõppu lisan ka vanemad lood!
Kaunitarid Golf ja Popeye
Olin juba alates novembrist planeerinud treeninglaagrit Itaalias koos Carloga, kuid see lükkus karmide piirangute tõttu vahetpidamata edasi. Detsembri keskpaigas tundus, et olukord on maha rahunemas ning reageerisin kiiresti - alustan jaanuari esimestel päevadel 3,5-kuist laagrit Itaaliasse! Loetud päevadega leidis Carlo mulle Itaalias soodsa majutuse ja organiseeris kõik vajaliku minu mugavaks siinviibimiseks, grazie mille! Samal ajal olin Eestis murelikult mõtisklemas, et kuidas ma ise Itaaliasse saan. Üks võimalus oleks olnud lennata Riiast Milanosse, kuid siis poleks mul olnud võimalust võtta endaga ühes isiklikku varustust ja suletud ruumides viibimine võõrastega ei tundu ka hetkel kõige mõistlikum tegevus. 
Seega algusest peale olin ma lendamise mõtte maha matnud ja panin kõik panused autoreisile. Mõeldes tagasi vähem kui 2-nädalasele ajale siis oli mu otsus päris riskantne. Kõigest nädal enne, 30. detsembril, planeeritud ärasõidupäeva sain kindluse, et mul on olemas sõiduk, millega reisi Itaaliasse alustada. Pange käed kokku ja plaksutage MØLLER AUTO MUSTAMÄE kollektiivile, kes pani mulle rattad alla! 
Moller Auto sõidutab Joosepi tippu!
6. jaanuaril toimus väikeses seltskonnas pidulik Volkswagen Golf Variant'i üleandmine, andsin oma 7. Covid-19 proovi, paat katusele, asjad autosse ja 19.30 lükkasid Pärnu Aerutamisklubi pöidlahoidjad Golfile hoo sisse! Alustasin sõitu öövahetusega, põnevust jagus kuhjaga! Sain testida Golfi lisavarustust ja õppisin alles autot tundma ja kuulasin hommikuni Be 1-st podcaste, mistõttu läks öö lennates. Täiesti enneolematu kogemus oli mul väsimuse tuvastamise süsteemiga, mis tegelikult andis soovitusi virgutamiseks üsna ruttu, kuulasin sõna ja tegin võimlemispause. Samas kui ma üritasin autoga trikitada ja mängida väsinut, ei õnnestunud mul hoiatust esile kutsuda, oleme arenenud siia, et masin loeb inimesi paremini kui me ise - ULME! 
Hoog lükati sisse, aitäh!
Pealik ütles, et virguta!
Sõidu pikkuseks olin ma arvestanud 25 tundi, seega olin ma aja säästmiseks läbi mõelnud ka oma söömisplaanid. Teisalt oli söömisplaani koostamine vajalik ka seetõttu, et mida muud Sa ikka igavusest teed, kui sööd kogu oma toiduvaru paari esimese tunniga ära. Seega, iga...
  • 2,5 tunni tagant 1 keedetud muna
  • 5 tunni tagant 1 banaan
  • 6 tunni tagant 1 kohupiimatoru
  • öö special (raskeks hetkeks, mida ei tulnud) 1 liiter piima kohviga + magusad küpsised
  • ohtralt vee joomist
Kindlasti mõtlete, et pidev vedeliku tarbimine tähendab isu metsapeatuseks, selleks oli mul 2 tankimispeatust - esimene Varssavis ja teine kaugel Saksamaa teises pooles, nii hoidsin ma teatud pinget kehas, mis hoidis vaimu erksamana. Pika sõidu peale on kindlasti sõiduajas tunda ka ebaühtlane sõidukiirus, seega on püsikiirusehoidjal aja säästmisel ja sõidumugavusel oluline roll kanda. Kogenud reisijana olen veendunud, et hoidsin toiduostu- ja metsapeatuste arvelt ning stabiilse kiirusega kokku tublid 2 tundi. 
Golf sünniriigis
Raskeid hetki tuli sõidul samuti ette, Poola-Saksamaa piiril tegin 30minutilise uinaku autos ja sellel oli üllatavalt suur mõju enesetunde paranemisele! Päeva peale testisin ka helisüsteemi võimekust, mis kindlasti ei jätnud mind külmaks ja pani kõike kaasa laulma (loe karjuma). Emotsionaalselt kergeks muutusid sõidu viimased tunnid, sest lõpp paistis ja käed vaba režiimis jagasin sõpradega paari tunni vältel sõidul läbielatut, tänks sõbrad! 25 tundi pärast starti olingi Šveitsi-Itaalia piiril ning 45 min hiljem juba õnnelikult oma Itaalia pesas! 25 tundi 45 minutit ja natuke vähem kui 3 paagitäit diislit hiljem olin ma oma varustusega Moller Auto Mustamäe abiga Itaalias!
Paitus ja hea sõna ei tee kunagi halba, isegi kui seda teha asjadele!
Arvasin, et sõidujärgselt magan ma terve päeva maha, aga 8.30 olid luugid juba lahti! Mõtlesin, et liigutamine ei tee pärast pikka istumist paha ja pakkisin lahti kogu kaasa võetud varustuse ja tegin esimese kergema tiiru ka Popeye'ga järvel.
Italy, here we are! Rock you like a hurricane!
Kindlasti pole keha veel sõidust täielikult taastunud ja oma täieliku võimekuse juures. Esimesed treeningud on olnud esiteks, sõidujärgselt raske seedida ja teiseks, intensiivsemad kui minu viimased treeningud suusalaagris Jõulumäel. Päev päevalt on enesetunne paranenud ja aerutamise kiirus on Carlo omale kenasti järele tulnud.
  • Detsembris olin 20 ööpäeva Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi alpitoas tegin ühe väga korraliku treeningtsükli. Koormustest enne vs pärast alpituba näitas aeroobse töö ökonoomsuse tublit tõusu. Vereanalüüsi enne vs pärast ei näidanud mingit muudatust. Selgusetuks jäi alpitoa mõju 1000 m ühekanuu distantsile.
  • Jätkasin kodus remonti ja ehitasin endale loftvoodi ning uuendasin valguslahendusi.
  • Aitasime Noored Olümpiale sõpradega Toidupangale annetusi koguda
  • Sooritasin Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas seni tublima semestri
  • 23.-31. detsembrini olin suusalaagris Jõulumäel. Ka jõuludel, sest ema ei lubanud koroonakahtluse tõttu koju. Pidasin nooraerutajatele loengu ja andsin avaldasin neile salajase "Joosepile ärapanemise valemi".
  • Aastavahetusel valasime õnne ja tegime varajast jaanilõket rannas.


Lõigulaadne toode oli parasjagu käsil
Rohkem aerutamisjuttu Itaaliast juba järgmise nädala lõpus!!!😏Seniks aga liigume terviseks, hoiame distantsi, peseme käsi ja kanname maski!

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

28. november 2020

Eivember

Planeeri kuidas tahad, aga lõpuks teed ikka asju plaaniväliselt. Just nii võtaksin kokku oktoobri ja novembri treeningud ja ilmselt kehtib see ka detsembri kohta - alates 2020. aastast on see uus normaalsus, muutust lähitulevikus pole, seega pole muud kui olukord omaks võtta.

Selles postituses väga detailidesse ei laskuksi. Pärast 2020. aasta hooaja ainsat rahvusvahelist võistlust võtsin 2 nädalat patareide laadimiseks, see oli periood, kuhu ma ei olnud planeeritud mitte ühtegi treeningut, samas mõne retke ja treeningu ma ikka ette võtsin, lõviosa ajast kulus Tartu Ülikoolis majandusõpingutes järjele jõudmiseks.
Esimese 3-nädalase treeningploki plaanisin teha ja ka tegin Eestis üksinda Emajõge edasi- tagasi läbides. Pärast pigem passiivset off-seasonit alustasin rahulikult nädalamahtudega 15 h, 17 h, 20 h. Alustuseks šokeerisin keha jõutestidega, kus näitasin viisakaid tulemusi - suvi ja 2 nädalat passiivsust ei olnud suurt mõju avaldada jõudnud ehk ma sain uuele hooajale vastu minna seni kõige kõrgemalt baasilt: 
  • Tõmme vastu lauda 1 RM: 115 kg
  • Tõmme vastu lauda 2 min test 60 kg kangiga: 69 korda
  • Jõutõmme: 150 kg (käesolevast hooajast pühendan sellele harjtusele senisest rohkem tähelepanu)
  • Surumine: olen hetkel välja jätnud 50:50 terve küünarnuki tõttu
Jõudsin Popeye'le tutuvustada ka Taevaskoda

Novembriks olin itaallastega kokku leppinud, et liitun nende treeninglaagriga Castel Gandolfos, kuid COVID-19 olukord tegi omad korrektuurid plaani ja itaallastega liitumine tehti seal kehtestatud riiklike korralduste tõttu äärmiselt keeruliseks, mistõttu tuli leppida koju jäämisega. Seega jätkasin Popeye'ga treeningud Emajõel, keskendusin õpingutele ja 10 tunnisel deload nädalal alustasin kodus remondiga, kus esimese etapina kiskusin maha krohvi ja tõin välja kena palkseina.
MyFitness Lõunakeskuse klubi sünnipäeval aitasime Kaspariga Martin Luigel läbi viia treeningu Very Strong Body

Ehitusmehe materjali?

Kahjuks polnud lootust ka detsembris itaallaste manu minekuks, see tõi lauale aga ühe põneva võimaluse detsembriks - keskmäestiku laager Tartus. Jah, Tartus on selline võimalus Tartu Ülikooli Akadeemilisel Spordiklubil olemas. Eesmärk on testida keskmäestikus elamise mõju (LHTL) minu sooritusvõimele, seega on mu eesmärk 21 järjestikusel päeval minimaalselt 12,5 h viibida alpitoas ja treenida üsna tavapärastes tingimustes. Kogu protsessi aitab monitoorida TÜ treeningteaduste teadur Priit Purge, kelle välja töötatud protokolli alusel me keskmäestikus elamise mõju hinnata saame.
Lubatud ringtreening neiudele jõusaalis, nüüd ootame kanuutreeninguks (ja veel paljude asjade pärast) suve

Loodetavasti jääb Eestis elu avatuks ka detsembris ja me saame ilma suuremate tõrgeteta teha asju, mis on meile olulised! Selleks liigume terviseks, hoiame distantsi, peseme käsi ja kanname maski! 

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

30. september 2020

Las 2020 minna!

Ei juhtu just tihti, et hooaeg kestab lausa 13 kuud, aga nii sel aastal läks! September oli siis juba lõppenud hooaja tibude lugemise aeg ja munadest ikka koorus viisakalt!

500m B-finaal

Viimases postituses avaldasin soovi ja lootust võistlemaks Itaalia aerutamise meistrivõistlustel, mis sain kinnitatud täpselt päev enne esimest võistluspäeva! Musid kallid paid Carlole ja Caldonazzo klubile asjaajamise eest ja muidugi ka Eesti osapooltele (EAF & TÜASK) võimaluse eest! Võistlesin kahel distantsil, alustuseks minu lemmik - 1000m ühekanuu. Eelsõidust progresseerusin otse finaali üsna pingelisest sõidust, alles viimase 150m peal võitlesin välja otsepääsu finaali. Esimese sõiduga sain juba veremaitset tunda ja tõdesin, et tegemist ei ole Eesti meistrivõistlustega, vaid mitu kraadi kangema üritusega. Finaalis olevat ma teinud väga tagasihoidliku stardi, pealt vaadanud klubikaaslased olevat mu esimese 200m järel mahagi kandnud, kuid minu viimased 300m olid niivõrd tugevad, et ületasin joone neljandana. Medalilootusega ma starti läksin, aga medalita jäämine minus pettumust ei valmistanud, sest sõit oli all out ja nüüd mõned nädalad hiljem tean, et kaotasin ainult MK sarja medalimeestele - kiire järeldus, suudan nende meestega joonel püsida, olen võimeline medali eest aerutama!


Teisel võistluspäeval oli kavas 500m distants, kus lisaks ühekanuul olin stardis ka KAHESÜSTAL!!! Eelsõidus tabasin, et olukorrast kus terendas sõiduvõidu võimalus, mis tähendanuks otse finaali progresseerumist keskmisele rajale ja eelduste kohaselt tulevad kummalegi poole kõrvale 1000m kuld ja hõbe, kellega koos oleks hea kaasa liikuda. Ennustus finaali stardipositsioonidele pidas paika, kuid kaasa ma liikuda ei suutnud. Alles pärast 300m leidsin üles oma sõidu, mis distantsi arvestades oli lootusetult hilja, et medalile sõita. Lõpetasin viiendana, medal oli tegelikult käega juba päris katsutav. Tõsise võistlemise kõrval osalesin ka segapaaride kahesüsta võistlusklassis uue klubikaaslase Agnesega. Eelsõidus jäi väga vähe puudu, et oleksine süsta kummuli keeranud, vest valgus kokpitist juba paati, aga suutsime püsima jääda ja saime viimastena edasi ka poolfinaali. Poolfinaalis tegime kindlasti kõvasti parema esitluse, aga siiski olin liialt suur pidur, et finaali pääseda. Panin kahel korral aeru veele toetuseks ehk pidurdasin hoo maha, mille pidime uuesti üles saama. Lõpuks esimestena finaalist väljas ehk kohaks 10.


Alati avatud uutele kogemustele!

Sellega minu Itaalia aerutamise meistrivõistluste debüüt lõppes ja hakkas pihta juba tavapäraseks muutunud trall Itaalist Eestisse jõudmiseks. Muidugi oli mu lend Bergamost Tallinna vähem kui 20 tunnise etteteatamisajaga tühistatud. Õnnestus saada tund varasem lend Riiga, mis tõi kaasa ohtralt peavalu ja kulusid, et teha vajalikud koroonatestid, mis lubaksid sõita Ungarisse Szegedisse MK’le võistlema, aga hakkama ma sõprade ja treeneri abiga sain! Napid paar päeva enne Szegedisse lendu kaitsesin maratonis Eesti meistritiitlit ja nüüdseks olen 57- kordne Eesti meister. Treeningud Eestis tunnetuslikult enne MK’d ei sujunud, küll olid õues tormituuled, küll sadas taevast alla pussnuge, mistõttu jäid veerand veetreeningutest sootuks tegemata ja enesekindlusele see hästi ei mõjunud.

Kaspariga starti harjutamas

Õnneks oli mul piisavalt aega, et esimestel päevadel Szegedis enesekindlust leida. Tervelt 4 päeva sain üsna heades tingimustes (aga tugevas tuules) koos Popeye’ga enesekindlust kasvatada. Eks mingit ärevust eesootav võistlus ikka tekitas, endale tundus, et MK tase on ühtlaselt väga tugev ilma kaarte segavata “teekannudeta”. Võistlesin kolmele distantsil: 1000m, 500m ja 5000m. Esimesel päeval tegin kohe 2 väga tublit sõitu. Tuuleolud olid sedavõrd rasked, et 4 minuti asemel tuli sõita 4,5 minutit, mis mulle tundus sobivat. Sarnaselt Itaalia MV oli mu distantsi esimene poole aeglane ja kui 4 min piir alistatud sai, tulin mina juba täielikult kangestunud  liidritele jõudsalt järele. Eelsõidu lõpetasin neljandana ning ka poolfinaali (võistluse parim sõit) lõpetasin neljandana, kahjuks jäin esimese  A-finaali ukse taha.

Pooliku neljas

No A-final for me...

Teisel päeval läksin 500m eelsõitu käega lööma, selline on eneseanalüüsi järeldus. Palju puudu ei jäänud, et ma väga ebaprofessionaalse käitumise tõttu eelsõiduga piirdunud oleksin. Poolfinaaliks valmistusin tehtud järelduste põhjal mitu taset professionaalsemalt. Enam- vähem sõit, lõpetasin 5. koha ja okseralliga. Liialt palju andsin kuttidele ära vahemikus 50m- 150m, pärast mida suutsin konkurentidele ennast uuesti lähemale imeda, aga mitte piisavalt, et saaksime rääkida A-finaalist. Vähem kui 3 tundi hiljem ootas ees B-finaal, kus suutsin teha vigade paranduse ja probleemset kohta oluliselt võrdsemalt teistega sõita ja lõpus oma paremuse peaaegu maksma panna. Peaaegu aga ainult seetõttu, et lõpujoone suutis ukrainlane siiski 0,05 sekundit enne mind ületada - kokkuvõttes tagas pikk (vastu tuul) 500m sõit 11. koha, mis on minu uueks parimaks tulemuseks rajaaerutamisdistantsidel. Pingutus oli väga jõhker ja selle üle olen ma väga uhke, et ma korduvalt endast kõik mahlad (kõige otsesemas mõttes) välja pigistada suutsin!

Kes keda?

Fotofiniš näitas, et ukrainlane 0,05 sekundiga

5000m stardist (minu arvates kõige olulisem osa võistlusest) väljusin enesekindlalt ja väga heal positsioonil, kuni 500m peal sattusin avariise, kus mul ei olnud teha muud kui aer veel oodata, kuni puntras aerutajad üksteisest eralduvad. Nõnda algaski minu jälitussõit a 15. positsioonilt. Sellest sõidust on tagantjärele mõeldes ikka paganama kahju. Järgnenud 4,5km jooksul suutsin üle eesolevate kanuude lainete tõusta 7. positsioonile, kuid lõpuheitluses ma ühe koha kaotasin ja olin 8. Olgu mainitud, et üle ees sõitvate kanuu lainete on väga väga raske ronida nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See eeldab pidevat spurtimist väga õigetel ajahetkedel ja on oluliselt kurnavam kui ühtlane sõit.

5000m start

Arvestades kogu selle hooaja keerukust: koroona ja vigastus, siis 5 munast koorus 5 tibu, 1 neist võibolla polnud koorudes kõige parema tervise juures. Hinne hooajale 9+/10. Tänan kaasaelajaid, toetajaid, fänne, treeningpartnereid, treener Tiinat, spordipsühholoogi, sõpru, Joosep 25 sünnipäevalisi, Sihtasutus Noored Olümpiale kollektiivi, VISUsport kollektiivi, Science in Sport Baltic kollektiivi, alaliitu ja võtme rollis olnud treeningkaaslast Carlo Tacchinit! AITÄH!

Kodustatud itaallane

Uue alusega Tokyole vastu!

Kusjuures viimasega on kokku lepitud, et uuele hooajale läheme vastu treenides koos! Kindlasti saab selle endale lubamine olema finantsilise võimekuse poole pealt väljakutsuv, aga ma tean, et ma teen selle teoks! 

PS! Hetkel on võimalik minu püüdlustele panus anda 5. - 11. oktoobrini võttes osa virtuaalsarjast #Leiaendasvõitja! 

#JooseptoTokyo2020ne
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

6. september 2020

Igas mõttes soe Caldonazzo

Itaalia ja treeningkaaslased on mind vastu võtnud väga soojalt, esimesed 2 nädalat on möödunud väga meeleolukalt ja samas väga professionaalselt kui silmas pidada treeninguid. 

Chi non lavora, non mangia ehk kes ei tööta, see ei söö!

Bergamo lennujaamast tõi mu ära Carlo, kes võttis minu pärast ette  4 tunnise autosõidu, et mind lennujaamast Caldonazzosse tuua. Suund oli võetud otse klubisse, kus sissejuhatuseks oota ees spetsiifiline jõutreening 10 x 150m vahega 100m kaks tennisepalli paadi alla seotud. Kohale jõudes lootsin pärast märtsikuist põgenemist näha taas oma kanuud, kuid selgus, et mingitel asjaoludel oli see saadetud Caldonazzo asemel Verbaniasse, säilis lootus, et järgmiseks nädalavahetuseks tuuakse see Caldonazzos peetavate noorte võistluste raames kohale. Seniks aga sain Carlo kanuupargist (3 Nelo Quattrot + Nelo 8) valida endale meelepärase asenduse treeninguteks, otsustasin tibukollase Nelo 8 kasuks.

Nelo 8 spetsiifiliseks jõutreeninguks valmis!

Nimetatud noortevõistlused - 795 registreeritud osavõtjat!

Esimese nädala treeningutel joonistus välja väga selge muster võistluskiiruse ja taastavate treeningute vahekorrast. Kui aus olla, siis kartsin ma võrreldes Carloga natukene peksupoisiks jääda, õnneks on treeningud näidanud, et suudan maailma tipuga enam - vähem sammu pidada küll, kuigi minu paadinina jääb veel pigem harva Carlo paadininast ette poole, sparring see eest on tasemel! Kohale jõudes hakkasime kohe taguma ka seda rauda, et saaksin käesoleval aastal Itaalia aerutamise meistrivõistlustest osa võtta. Algus dokumentide korda ajamiseks läks libedalt ja kui juba esimese nädala lõpuks oli lootus uueks nädalas dokumendid korda saada ja see tore uudis teatavaks teha siis kahjuks on mingitel asjaoludel asi vinduma jäänud - tunda on, et kellelegi me selle käiguga varbale oleme astunud. Selleks, et üldse võistlustele peale saada pean astuma mõne Itaalia aerutamisklubi liikmeks, saavutasin lihtsasti kokkulepped Eestis olevate pooltega (EAF & TÜASK), et esindan Itaalias klubi nimega Circolo Nautico Caldonazzo, kes ise samuti on huvitatud minu ülesandmisest enda klubikooseisus (punktide tagaajamine).

Team work makes the dream work!

Kui Carlo ja Caldonazzo aerutamisklubi ei ajaks minu eest asju, oleksin ma konfliktide vältimiseks protseduuri katki jätnud. Samas on soov võistlustest osa võtta suur, esiteks võib see minu jaoks olla üldse ainus start kõrgetasemelises konkurentsis sel hooajal. Näiteks MM Ungaris on osalejate leige huvi ja keerulise ligipääsu tõttu juba ümber nimetatud MK etapiks ja maas pole päevakorrast ka selle tühistamine. Teiseks, see oleks ajalooline hetk, esimese eestlasena Itaalia meistrivõistluste stardis. Loodetavasti olen 10. septembril 1000m ühekanuu ja 11. septembril 500m ühekanuul stardis, nii et ristake näpud!

Suurust oli pöidla jagu
Teisel treeningnädalal hakkas tapering Itaalia meistrivõistlusteks rütmis 3 treeningut + vaba õhtu. 3 võistluskiirusel treeningut ja 6 taastavat. Unetunde koguneb siin mehiselt, treeningutevahelised vabad hetked ja vabad õhtud ja - päevad on sisustatud taaskord alanud ülikooli õpingutega, mis esialgu on läinud päris libedalt ja vaimu värskendavalt. Nädala lõpus on plaan kohalikele tutvustada Eestit - kinoseanss Teneti vaatamiseks on plaani võetud. Nii vaim kui füüsis tunnevad ennast igapäev edasi aina puhanumana ja on valmis kruttima nii tõmbesagedust kui ka kannatama piima lihastes! 

Öine Trento
Päev Trentos

Caldonazzo - koht on justkui postkaardilt võetud. Järv on aerutamistreeninguteks SUPER - üsna hästi kaitstud tuulte eest, vees on kaks eraldi 1000 m liini koos rajamarkeritega, pikemateks treeninguteks on 11 km pikkune järvering enam kui küll ja kliima treenimiseks sobiv, s.t et ei ole ka liialt soe. Kehtivate eriolukorra reeglite tõttu on jätkuvalt suletud jõusaalid, seetõttu on aerutajad jõusaali kolinud ühe sportlase koju, kus me kahel korral nädala natukene rauda ikka liigutame, aga võrreldes talvise treeningperioodiga ikka kordades vähem. Koduks on mul Carlo pruudi pere suvekodu järvele väga lähedal, klubisse aga 10 min sõitu autoga. Toidu muretsen endale ise ja kokkan igapäevaselt, minu rõõmuks tundun olevat kohalikele väga eksootiline ja tihti olen oodatud kohalike sportlaste juurde lõunale või õhtusöögile, kus olen saanud tunda keelt allaviivat itaallaste kodukööki - tõenäoliselt see sõnum küll neile itaallasteni ei jõua selle postituse kaudu, kuid ma olen neile väga tänulik selle kuuma vastuvõtu eest! 

Täiskuu peegeldus järvel

Saalitreening, nagu näete siis ka Brendel on meiega liitunud!

Märkimisväärne on kindlasti ka see, et sain olla osa veni tegemise protsessist. Kohalikul aerutamisklubil/restoranil/majutusasutusel on sidebusiness veinimüük, kuna kätte on jõudnud viinamarjade noppimise aeg siis tänuks senise meeldiva treeningatmosfääri loomise eest ulatasin rõõmuga abikäe viinamarjade korjamiseks. 14 liikmeline meeskond (k.a Carlo) jõudis 2 tunniga korjata 1,25 tonni heledat viinamarja, järgmised 2 tunniga pressisime need mahlaks ja asetasime suurtesse tsisternidesse oma aega ootama. Nüüd on põhjust lisaks heale treeningkohale tagasi tulla ka seepärast, et märtsis on võimalik anda hinnang enda panusega meisterdatud veinile.

Marjad ühtlaseks massiks

Marjade noppimine
Alles 500kg marju

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

23. august 2020

56- kordse Eesti meistrina itaallaste manu

Läinud 4 nädalaga jõudsin Eestimaal üksjagu ringi seigelda. Peamiselt küll võistluselt võistlusele, aga tuli ette ka mõni välklaager Tallinnas ja Aidus. Treeningpäevad olid pigem rutiinsed, just kui copy & paste, mida õnneks siiski ka mõned ebatraditsioonilisemad tegevused vürtsitasid.

Andmas viimast lahingut Eestikatel - 500m kahekanuu

Pärast Pärnu karikavõistluste etappe oli ühe oluliseima mõõduvõtuni, eestikad, 2 nädalat. Esimese nädala treenisin Tallinnas Harku järvel ja nii mõnigi treening sai koos kohalike süstapoistega tehtud. Pärast mõningast mõõnaperioodi hakkasin tundma enesetunde ja kiiruse paranemist. Tõestuseks asjaolu, et suutsin süstapoistega treeningutel juba ninaninas punnida. Teise nädala ettevalmistuse olin planeerinud Aidusse, kuhu ma ka täpselt nädal enne kohale jõudsin. Algne mõte oli majutusena kasutada autokaravani “Helgat”, mis Pärnust Aidu poole sõites 6 km enne lõpppunkti sussid taeva viskas. Just nimetatud asjaolul ja veel mõnel sai otsustatud, et Aidusse ma siiski nädalaks ei jää. Üksinda treenimise vastu poleks mul olnud midagi, aga et üksinda Aidu kruusamägede vahel olla - vaimsest tervisest hakkas kahju ja võtsin suunaks Pärnu. Kahel korral sõitsin Aidus ka 1000m ajale, parimaks  4:09 ning oma treeningute vahel jõudsin kaasa elada Pärnu sportlasele, kes oli parasjagu seal samas juuniorite Eesti meistritiitli eest võitlemas. Viimased treeningud Pärnus olid juba päris lühikesed aga samas kiired - enesekindlus oli tõusuteel, kiirused kerkisid ja ka vaim pidas pingutusvalule vastu. Olin endameelest eestikateks valmis, jäi veel vigastatud triitsepsi ülevaatus Tartus - jõudlus paranenud, seega TULD!

Lahked võõrustajatest fotograafid vol 1
Lahked võõrustajatest fotograafid vol 2
Autokaravan Helga
Tulivee restorani parimad palad. PS! Ma kvalifitseerusin pärast pikka veenmist mudilaseks! ;)

Eestikatel tundsin üle mitme aasta taas meeldivat võistlusärevust, polnud ja siiani pole 100% kindlust, et mõni rahvusvaheline start kalendris püsib, seega võivadki eestikad kujuneda hooaja kirsiks tordil. Enda jaoks kohustuslikud võidud võtsin kaunisti ära, kuigi pärast vigastuspausi lootsin konkurentidelt tugevamat vastupanu - minu mõnevõrra kehvem vorm ja konkurentide areng talve jooksul. Minu õnneks ja Eesti aerutamise kahjuks lootus ei pidanud paika. Kõige rohkem pabistasin ma enda soorituse pärast 200m ühekanuul, kus viimased aastad on pakkunud nappe võite, avariisid, ümber paiskumisi või meeleheitlikke ebaefektiivseid rapsimisi. Sel korral läksin juba esimetest tõmmetest oma teed ja 100m peal oli jalg sirgeks lastud - selle aasta esimene käes. Üllatuslikult kujunes pingeliseimaks kahekanuu 200m võistlus - vähene kokkusõit Andreasega ja suur tasemete vahe ei olnud tuul meie meeskonnatöö tuuleveskitele. Minu kõrgeks keritud tõmbesagedusele paarimees hästi järgi ei jõudnud ja nii jäi tal esimest kolmest tõmbest sootuks 2 tegemata ja nii mõnigi veel keset distantsi. 50 m peal olime esimestest maas paat ja vaba vesi ehk kuskil 7 m, 100m peal olime suutnud koostöö klappima saada ning kiiruse saavutanud, mis lõpuks viis meid konkurentidest mööda kui kakivatest kassidest. Veel toon välja 1000 m ühekanuu, kus mu meelstatus oli pingutuseks väga hea! Tugevas vastutuules oli aeg küll kesine 4:18, aga sõit korralik ja tegevuseesmärgid said täidetud (7/10). Esimestest tõmmetest läksin oma teed, 200 m peal oli vahe juba nii veenev, et see hakkas vastu töötama minu plaanile teha maksimaalne pingutus, meeletu veenmine sisekõnega ja treeneri hüüdee suutsid mu ümber veenda lonkimismõtetelt - vahe konkurendiga üle 12 sekundi ehk trammipeatus vahet, mina Hobujaamas konkurent Viru väravates (rohkem trammipeatuste nimesid ei tea). Ülejäänud võidud tulid veenvalt ja midagi märkimisväärset põnevat ei juhtunud. Kokkuvõttes panen panka juurde 6 kulda ja võin uhkusega öelda, et olen 56- kordne Eesti meister aerutamises!

500 m ühekanuu stardist väljalend. Lõplik järjestus: Jooseo, Deniss ja Andreas
Esimese päeva saagiks 4 kulda

Eestikate järgselt suutsin aga haigestuda, kuna kokkupuuteid eestikatel oli inimestega paljudest piirkondadest ja pea kõik külmetushaiguse sümptomid viitavad COVID-19’le siis määras perearst mulle ka vastava testi. Protseduuri korrata ei tahaks, vatitikuga ninas surkimine võttis pisarad korralikult valla, mis peale proovivõtja parkla tagumises nurgas mul ennast koguda soovitas. Üks treeningvaba päev, 16 tundi und jutti, otsus negatiivne ja olin kui uuesti sündinud. Motivatsioon laes - nüüd oli Itaaliast tulnud signaal kinni püütud ja kokku lepitud treeninglaager Caldonazzo’s. Sekka lugesin ka Jüri Jaansoni “Sauruse teed” ja andsin treeningutel halastamatult kuuma. Jõudsin kindlustada ka Eesti karikavõistluste võidu kui osalesin Harku järvel Tallinn Open võistlusel. Viimasel nädalal tundsin end juba vägagi kurnatult, arvestades sellega, et Itaalias lihtsamaks ei lähe võtsin koormust natukene maha aktiivsete puhkustega. Koos Pärnu Aerutamisklubi lastega sai ratastega sõidetud Valgeranna seiklusparki turnima, kus sai kõrguskartusega võideldud nii, et tilgad püksis. Teiseks mõnusaks ettevõtmiseks oli süstamatk Manijalt Sorgu saarele, kus lõkke saatel kõlasid põnevad lood ja magati lageda taeva all mereranna liival hülge möla saatel! Kirsiks tordil aga loomulikult lend Itaaliasse! Arrivederci Estonia!

Kui võistlus on klounaad siis võistlevad ka klounid. #TallinnOpen
Pärnu nooraerutajatega metsa puude otsa
Vähemalt 3 tilka püksis
Avamerel
Meririst
Jäädvustus läbi monokli läätse - fotol praamlaev Kihni Virve ja purjeks
Rahulolevalt Sorgul
"Voodid" olid meil kajakkide vahel

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye