7. veebruar 2021

Itaalia 1.4. & 2.1.

Jällegi olen kahe nädala kogemuse võrra vanem, osavam ja targem! Viimase postituse järgselt oli me deload nädal, mil andsime kehale treeningutest natukene hingamisruumi, et uue treeningtsükli alguseks värskust tuua.

6x 1000m 

Taastav nädal (vahenädal, deload week) oma olemuselt treeningnädalatest ei erinenud. S.t et treeningute intensiivsus, arv ja toimumisaeg oli plaani kirjutatud täpselt samamoodi. Erinevus tuli sisse treeningu arendava osa mahu juures - maksimaalselt 50% tavapärasest, reeglina 40% (2 seeriat tavapärasest 5 seeriast). Mõistagi on treeningute sissejuhatav ja lõpetav osa täpselt sama. Erandina on lubatud end vabaks võtta vastavalt enesetundele kahest treeningust. Ühe treeningu asendasin ma rattasõiduga ja sain ühe "tilgad püksis" mäest alla sõidu kogemuse. Ühe õhtu võtsin ma ka täiesti vabaks, samal ajal monteerisin ma kodutuuri videot.

Mäest alla, ei enam...

Nädala lõpetas fikseeritud koormustega 4 x 2000 m test: 

  • SLS 140 ; Aeg 10.24 ; Laktaat 2,2
  • SLS 160 ; Aeg 9.56 ; Laktaat 2,9
  • SLS 175 ; Aeg 9.33 ; Laktaat 4,2
  • MAX ; Aeg 8.57 ; Laktaat 8,8
Toon kergemast nädalast natuke ka numbrimaagiat sisse:

  • 11 tundi ja 12 minutut puhast treeningaega
  • 74 km aerutamist
  • 12,5 km ratatamist
  • 2 tundi ja 20 min jõutreeninguid
  • Nädala lemmik trenn: 2 seeriat 4' (SLS 140) + 3' (SLS 160) + 2' (SLS 175) + 1' (MAX) / vahe 30''
  • Nädala raskeim jõutrenn: Tõmme vastu lauda 2x 124 kg + 3x 118 kg + 5x 112 kg + 8x 106 kg
Veebruarit alustasime suure pauguga, esimese päeva õhtuks oli panka pandud juba 20 minutit võistluskiirus+ pingutust. Treener avaldas mokaotsast vaikselt, et tere tulemast suvistele treeningutele! Juba pärast teist päeva ei olnud pingutus ja südamelöögi sagedus enam omavahel normaalses seoses - pulss oli väga madal, aga kiirus pigem hea või isegi väga hea. Raskest nädalast andis märku ka soov igat võimalikku hetke magamiseks ära kasutada. 
Nädala võtab kokku jällegi numbrimaagia:

  • 18 tundi ja 18 minutut puhast treeningaega
  • 148 km aerutamist
  • 10 km jooksmist
  • 2 tundi ja 6 min jõutreeninguid saalis + 1 tund 1 minutit erialast jõutreeningut (takistus paadi all)
  • Nädala lemmik trenn: 3 seeriat 6x 200 m võistluskiirus+ / vahe 100 m, puhkus täielik 20'+
    Jäime öö peale, tänavalgustus lubas treeningu lõpuni teha
Eelmises postituses lubasin tutvustada oma elamistingimusi, kirjutades oleks seda teile väga raske edasi anda, seega tegin ma oma kodust VIDEO <- head vaatamist! Keeleõpingud? Jep, hakkasin tegelikult juba suvel iseseivalt Duolingot kasutades itaalia keelt õppima. Kasu on sellest olnud palju, pärast poolt aastat pusimist saan ma juba päris paljudest lihtsatest vestlustest aru. Treeningute välistest asjadest tahan veel ära mainida itaallaste perekonnasisese kokkuhoidmise - näiteks poest toitu ostma minnes jäi Carlo ise ja soovitas ka mul truuks jääda toodetele, mis toodetakse ettevõttes, kus ta isa töötab. See on imetlusväärne ja soovin, et me kõik rohkem niimoodi käituks! Viimasest lausest võite välja lugeda, et süüa teen ma ise ja 4 nädala jooksul on meil isegi välja kujunenud pasta carbonara laupäev.
Jalutukäik pargis - Monte Faje

25. jaanuar 2021

Si, siamo morti

Ciao tutti! Lõpetasin just selle aasta esimese treeningtsükli koos hea sõbra ja treeningkaaslase Carlo Tacchiniga. Hea meel on tõdeda, et oleme üksteist suutnud korralikult suruda ja hetke seisundi võtab kõige täpsemalt kokku itaaliakeelne sõna morto.

Lago di Mergozzo

Eelmise aasta kogemusele toetudes arvasin, et jaanuaris ootavad ees veel pigem madalama intensiivsusega pikemad treeningud, aga ei! Ka Carlo tunnistas, et sel aastal on intensiivsuse tase jaanuaris juba päris kõrge ja sellise katsetuse olid nad oma treeneriga hooaja plaani kokku pannes eesmärgiks võtnud. Ütlen ausalt, et intensiivsuse tõus oli minu jaoks päris järsk ja praktiliselt terve esimene nädal olid minul kraanid lukus. Tõenäoliselt vindus esimesel nädalal minus magamata öö autoreisist Itaaliasse. Viimasele nädalale läksin vastu juba natuke kosunumana ja hakkasin päev päeva järel üha teravamalt survestama ka Carlot kuni ta lõpuks lausus tunnustava lause: "F@ck, you were fast on this session!" 

Kuigi ma tunnen veel, et organism ei ole veel valmis taluma viimaseid käike kannatamist ja laktaati, siis jah, kanuu liigub päris hästi! Minu enda seletus sellele, et kannu liigub on see, et ma hakkasin alles siin tabama ühte tehnilist elementi ja selle mõju. Mul on pigem hästi laisk tõmbe lõpetamise faas - tõmme jääb lõpetamata (liialdades: jätan aeru vette lohisema). Siin olles hakkasin ma kui välk selgest taevast tunnetama seda vahet kanuu liikumiskiiruses kui ma tõmbe ära lõpetan ehk ma üritan aeru veest välja võtta varem. Nii on ka aer vees ajaliselt sajandik sekundeid vähem. Lihtsustades ütlen, et aeru tõmme kuni põlveni on kanuule hoogu juurde andev ja tõmme põlvest taha poole on väheneva kasuteguriga ning lõpuks hoogu pidurdav. Sisuliselt üritan ma ära jätta väheneva kasuteguriga tõmbeosa, säästes nii sekundi sajandikke, mille arvelt on mul võimalik teha mõned kvaliteetsed tõmbed rohkem.

Järele aitamise tund

Treeningtsükli lõpetasime vahva 6 x 2100 m all out treeninguga. Kui muidu oli ilmataat meid soosinud, siis viimasel treeningul pikendas ta tugevate tuultega meie kannatusi kanuus päris mehiselt. Minu kiiremaks ajaks registreeriti 9.28 ja laktaat 9,6. Alla päikest sõites oli mul kaks motivaatorit silme eest: tagasipöörde poi ja 2 minutit varem startinud Carlo. Pöördepoi juures olime me sekund sekundis kinni (kahel korral isegi hoidsin edu), tagasi pöörates oli päike aga nii pimestav, et keeruline oli isegi sihti seada, rääkimata Carlo nägemisest. Kahjuks ma Carlo teise poole aegu veel ei tea, aga saan varsti teada, sest ka treeningute ajasõidud protokollitakse ja esitatakse peatreenerile analüüsimiseks. Nagu ma eelmises lõigus mainisin, siis organism ei ole veel valmis viimaseid käike kasutama, seda tundsin ma 2100m peal vahemikus 1300-1700m, kus mu keha andis väga palju järele, sellest tulenevalt kahtlen, et ma Carloga võrdväärselt sõitsin. Tulevad tulemused, annan teada! NB! Protokollijaks oli Carlo treener Beniamino Bonomi (Bebo), kelle kuldne käepigistus oli kindlasti innustav!

2100m lõpp

Trennis käime me autoga, Lago Maggiore on ainult 100m kaugusel majutusest, kuid aerutatav järv Lago di Mergozzo on majutuskohast 10km kaugusel. Nagu te juba teate siis olen ma endale õnnesärgi selga tõmmanud (kui särk seljas ei sünni, siis tuleb ise särk selga tõmmata!) ja minu sõidud saavad sõidetud tänu Møller Auto Mustamäe esindusele! Õnneks võtab sõit aega ainult 10-15 minutit ja üks ebareaalselt soodne uudis selle juures on veel see, et Golfi kütuse kulu on ebareaalsed 3,6 l/100km!!! 

Et postitus talumatult pikaks ei läheks, jätan järgmisteks kordadeks tutvustused elamistingimustest, toidust, keeleõpingutest ja loodetavasti ka treeningsõitude protokollidest!

Õnnitlused sünnipäevlapsele! 26 on uus number.

Arrivederci!


14. jaanuar 2021

Italy, here we are! Rock you like a hurricane!

Head 2021. aasta jätku, sõbrad! Alates viimase postituse avaldamisest on möödunud nii mõnigi huvitavam sündmus nii sportlasteel kui ka spordivälisel teel! Alustan aga kohe bängerist ja lõppu lisan ka vanemad lood!
Kaunitarid Golf ja Popeye
Olin juba alates novembrist planeerinud treeninglaagrit Itaalias koos Carloga, kuid see lükkus karmide piirangute tõttu vahetpidamata edasi. Detsembri keskpaigas tundus, et olukord on maha rahunemas ning reageerisin kiiresti - alustan jaanuari esimestel päevadel 3,5-kuist laagrit Itaaliasse! Loetud päevadega leidis Carlo mulle Itaalias soodsa majutuse ja organiseeris kõik vajaliku minu mugavaks siinviibimiseks, grazie mille! Samal ajal olin Eestis murelikult mõtisklemas, et kuidas ma ise Itaaliasse saan. Üks võimalus oleks olnud lennata Riiast Milanosse, kuid siis poleks mul olnud võimalust võtta endaga ühes isiklikku varustust ja suletud ruumides viibimine võõrastega ei tundu ka hetkel kõige mõistlikum tegevus. 
Seega algusest peale olin ma lendamise mõtte maha matnud ja panin kõik panused autoreisile. Mõeldes tagasi vähem kui 2-nädalasele ajale siis oli mu otsus päris riskantne. Kõigest nädal enne, 30. detsembril, planeeritud ärasõidupäeva sain kindluse, et mul on olemas sõiduk, millega reisi Itaaliasse alustada. Pange käed kokku ja plaksutage MØLLER AUTO MUSTAMÄE kollektiivile, kes pani mulle rattad alla! 
Moller Auto sõidutab Joosepi tippu!
6. jaanuaril toimus väikeses seltskonnas pidulik Volkswagen Golf Variant'i üleandmine, andsin oma 7. Covid-19 proovi, paat katusele, asjad autosse ja 19.30 lükkasid Pärnu Aerutamisklubi pöidlahoidjad Golfile hoo sisse! Alustasin sõitu öövahetusega, põnevust jagus kuhjaga! Sain testida Golfi lisavarustust ja õppisin alles autot tundma ja kuulasin hommikuni Be 1-st podcaste, mistõttu läks öö lennates. Täiesti enneolematu kogemus oli mul väsimuse tuvastamise süsteemiga, mis tegelikult andis soovitusi virgutamiseks üsna ruttu, kuulasin sõna ja tegin võimlemispause. Samas kui ma üritasin autoga trikitada ja mängida väsinut, ei õnnestunud mul hoiatust esile kutsuda, oleme arenenud siia, et masin loeb inimesi paremini kui me ise - ULME! 
Hoog lükati sisse, aitäh!
Pealik ütles, et virguta!
Sõidu pikkuseks olin ma arvestanud 25 tundi, seega olin ma aja säästmiseks läbi mõelnud ka oma söömisplaanid. Teisalt oli söömisplaani koostamine vajalik ka seetõttu, et mida muud Sa ikka igavusest teed, kui sööd kogu oma toiduvaru paari esimese tunniga ära. Seega, iga...
  • 2,5 tunni tagant 1 keedetud muna
  • 5 tunni tagant 1 banaan
  • 6 tunni tagant 1 kohupiimatoru
  • öö special (raskeks hetkeks, mida ei tulnud) 1 liiter piima kohviga + magusad küpsised
  • ohtralt vee joomist
Kindlasti mõtlete, et pidev vedeliku tarbimine tähendab isu metsapeatuseks, selleks oli mul 2 tankimispeatust - esimene Varssavis ja teine kaugel Saksamaa teises pooles, nii hoidsin ma teatud pinget kehas, mis hoidis vaimu erksamana. Pika sõidu peale on kindlasti sõiduajas tunda ka ebaühtlane sõidukiirus, seega on püsikiirusehoidjal aja säästmisel ja sõidumugavusel oluline roll kanda. Kogenud reisijana olen veendunud, et hoidsin toiduostu- ja metsapeatuste arvelt ning stabiilse kiirusega kokku tublid 2 tundi. 
Golf sünniriigis
Raskeid hetki tuli sõidul samuti ette, Poola-Saksamaa piiril tegin 30minutilise uinaku autos ja sellel oli üllatavalt suur mõju enesetunde paranemisele! Päeva peale testisin ka helisüsteemi võimekust, mis kindlasti ei jätnud mind külmaks ja pani kõike kaasa laulma (loe karjuma). Emotsionaalselt kergeks muutusid sõidu viimased tunnid, sest lõpp paistis ja käed vaba režiimis jagasin sõpradega paari tunni vältel sõidul läbielatut, tänks sõbrad! 25 tundi pärast starti olingi Šveitsi-Itaalia piiril ning 45 min hiljem juba õnnelikult oma Itaalia pesas! 25 tundi 45 minutit ja natuke vähem kui 3 paagitäit diislit hiljem olin ma oma varustusega Moller Auto Mustamäe abiga Itaalias!
Paitus ja hea sõna ei tee kunagi halba, isegi kui seda teha asjadele!
Arvasin, et sõidujärgselt magan ma terve päeva maha, aga 8.30 olid luugid juba lahti! Mõtlesin, et liigutamine ei tee pärast pikka istumist paha ja pakkisin lahti kogu kaasa võetud varustuse ja tegin esimese kergema tiiru ka Popeye'ga järvel.
Italy, here we are! Rock you like a hurricane!
Kindlasti pole keha veel sõidust täielikult taastunud ja oma täieliku võimekuse juures. Esimesed treeningud on olnud esiteks, sõidujärgselt raske seedida ja teiseks, intensiivsemad kui minu viimased treeningud suusalaagris Jõulumäel. Päev päevalt on enesetunne paranenud ja aerutamise kiirus on Carlo omale kenasti järele tulnud.
  • Detsembris olin 20 ööpäeva Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi alpitoas tegin ühe väga korraliku treeningtsükli. Koormustest enne vs pärast alpituba näitas aeroobse töö ökonoomsuse tublit tõusu. Vereanalüüsi enne vs pärast ei näidanud mingit muudatust. Selgusetuks jäi alpitoa mõju 1000 m ühekanuu distantsile.
  • Jätkasin kodus remonti ja ehitasin endale loftvoodi ning uuendasin valguslahendusi.
  • Aitasime Noored Olümpiale sõpradega Toidupangale annetusi koguda
  • Sooritasin Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas seni tublima semestri
  • 23.-31. detsembrini olin suusalaagris Jõulumäel. Ka jõuludel, sest ema ei lubanud koroonakahtluse tõttu koju. Pidasin nooraerutajatele loengu ja andsin avaldasin neile salajase "Joosepile ärapanemise valemi".
  • Aastavahetusel valasime õnne ja tegime varajast jaanilõket rannas.


Lõigulaadne toode oli parasjagu käsil
Rohkem aerutamisjuttu Itaaliast juba järgmise nädala lõpus!!!😏Seniks aga liigume terviseks, hoiame distantsi, peseme käsi ja kanname maski!

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

28. november 2020

Eivember

Planeeri kuidas tahad, aga lõpuks teed ikka asju plaaniväliselt. Just nii võtaksin kokku oktoobri ja novembri treeningud ja ilmselt kehtib see ka detsembri kohta - alates 2020. aastast on see uus normaalsus, muutust lähitulevikus pole, seega pole muud kui olukord omaks võtta.

Selles postituses väga detailidesse ei laskuksi. Pärast 2020. aasta hooaja ainsat rahvusvahelist võistlust võtsin 2 nädalat patareide laadimiseks, see oli periood, kuhu ma ei olnud planeeritud mitte ühtegi treeningut, samas mõne retke ja treeningu ma ikka ette võtsin, lõviosa ajast kulus Tartu Ülikoolis majandusõpingutes järjele jõudmiseks.
Esimese 3-nädalase treeningploki plaanisin teha ja ka tegin Eestis üksinda Emajõge edasi- tagasi läbides. Pärast pigem passiivset off-seasonit alustasin rahulikult nädalamahtudega 15 h, 17 h, 20 h. Alustuseks šokeerisin keha jõutestidega, kus näitasin viisakaid tulemusi - suvi ja 2 nädalat passiivsust ei olnud suurt mõju avaldada jõudnud ehk ma sain uuele hooajale vastu minna seni kõige kõrgemalt baasilt: 
  • Tõmme vastu lauda 1 RM: 115 kg
  • Tõmme vastu lauda 2 min test 60 kg kangiga: 69 korda
  • Jõutõmme: 150 kg (käesolevast hooajast pühendan sellele harjtusele senisest rohkem tähelepanu)
  • Surumine: olen hetkel välja jätnud 50:50 terve küünarnuki tõttu
Jõudsin Popeye'le tutuvustada ka Taevaskoda

Novembriks olin itaallastega kokku leppinud, et liitun nende treeninglaagriga Castel Gandolfos, kuid COVID-19 olukord tegi omad korrektuurid plaani ja itaallastega liitumine tehti seal kehtestatud riiklike korralduste tõttu äärmiselt keeruliseks, mistõttu tuli leppida koju jäämisega. Seega jätkasin Popeye'ga treeningud Emajõel, keskendusin õpingutele ja 10 tunnisel deload nädalal alustasin kodus remondiga, kus esimese etapina kiskusin maha krohvi ja tõin välja kena palkseina.
MyFitness Lõunakeskuse klubi sünnipäeval aitasime Kaspariga Martin Luigel läbi viia treeningu Very Strong Body

Ehitusmehe materjali?

Kahjuks polnud lootust ka detsembris itaallaste manu minekuks, see tõi lauale aga ühe põneva võimaluse detsembriks - keskmäestiku laager Tartus. Jah, Tartus on selline võimalus Tartu Ülikooli Akadeemilisel Spordiklubil olemas. Eesmärk on testida keskmäestikus elamise mõju (LHTL) minu sooritusvõimele, seega on mu eesmärk 21 järjestikusel päeval minimaalselt 12,5 h viibida alpitoas ja treenida üsna tavapärastes tingimustes. Kogu protsessi aitab monitoorida TÜ treeningteaduste teadur Priit Purge, kelle välja töötatud protokolli alusel me keskmäestikus elamise mõju hinnata saame.
Lubatud ringtreening neiudele jõusaalis, nüüd ootame kanuutreeninguks (ja veel paljude asjade pärast) suve

Loodetavasti jääb Eestis elu avatuks ka detsembris ja me saame ilma suuremate tõrgeteta teha asju, mis on meile olulised! Selleks liigume terviseks, hoiame distantsi, peseme käsi ja kanname maski! 

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye

30. september 2020

Las 2020 minna!

Ei juhtu just tihti, et hooaeg kestab lausa 13 kuud, aga nii sel aastal läks! September oli siis juba lõppenud hooaja tibude lugemise aeg ja munadest ikka koorus viisakalt!

500m B-finaal

Viimases postituses avaldasin soovi ja lootust võistlemaks Itaalia aerutamise meistrivõistlustel, mis sain kinnitatud täpselt päev enne esimest võistluspäeva! Musid kallid paid Carlole ja Caldonazzo klubile asjaajamise eest ja muidugi ka Eesti osapooltele (EAF & TÜASK) võimaluse eest! Võistlesin kahel distantsil, alustuseks minu lemmik - 1000m ühekanuu. Eelsõidust progresseerusin otse finaali üsna pingelisest sõidust, alles viimase 150m peal võitlesin välja otsepääsu finaali. Esimese sõiduga sain juba veremaitset tunda ja tõdesin, et tegemist ei ole Eesti meistrivõistlustega, vaid mitu kraadi kangema üritusega. Finaalis olevat ma teinud väga tagasihoidliku stardi, pealt vaadanud klubikaaslased olevat mu esimese 200m järel mahagi kandnud, kuid minu viimased 300m olid niivõrd tugevad, et ületasin joone neljandana. Medalilootusega ma starti läksin, aga medalita jäämine minus pettumust ei valmistanud, sest sõit oli all out ja nüüd mõned nädalad hiljem tean, et kaotasin ainult MK sarja medalimeestele - kiire järeldus, suudan nende meestega joonel püsida, olen võimeline medali eest aerutama!


Teisel võistluspäeval oli kavas 500m distants, kus lisaks ühekanuul olin stardis ka KAHESÜSTAL!!! Eelsõidus tabasin, et olukorrast kus terendas sõiduvõidu võimalus, mis tähendanuks otse finaali progresseerumist keskmisele rajale ja eelduste kohaselt tulevad kummalegi poole kõrvale 1000m kuld ja hõbe, kellega koos oleks hea kaasa liikuda. Ennustus finaali stardipositsioonidele pidas paika, kuid kaasa ma liikuda ei suutnud. Alles pärast 300m leidsin üles oma sõidu, mis distantsi arvestades oli lootusetult hilja, et medalile sõita. Lõpetasin viiendana, medal oli tegelikult käega juba päris katsutav. Tõsise võistlemise kõrval osalesin ka segapaaride kahesüsta võistlusklassis uue klubikaaslase Agnesega. Eelsõidus jäi väga vähe puudu, et oleksine süsta kummuli keeranud, vest valgus kokpitist juba paati, aga suutsime püsima jääda ja saime viimastena edasi ka poolfinaali. Poolfinaalis tegime kindlasti kõvasti parema esitluse, aga siiski olin liialt suur pidur, et finaali pääseda. Panin kahel korral aeru veele toetuseks ehk pidurdasin hoo maha, mille pidime uuesti üles saama. Lõpuks esimestena finaalist väljas ehk kohaks 10.


Alati avatud uutele kogemustele!

Sellega minu Itaalia aerutamise meistrivõistluste debüüt lõppes ja hakkas pihta juba tavapäraseks muutunud trall Itaalist Eestisse jõudmiseks. Muidugi oli mu lend Bergamost Tallinna vähem kui 20 tunnise etteteatamisajaga tühistatud. Õnnestus saada tund varasem lend Riiga, mis tõi kaasa ohtralt peavalu ja kulusid, et teha vajalikud koroonatestid, mis lubaksid sõita Ungarisse Szegedisse MK’le võistlema, aga hakkama ma sõprade ja treeneri abiga sain! Napid paar päeva enne Szegedisse lendu kaitsesin maratonis Eesti meistritiitlit ja nüüdseks olen 57- kordne Eesti meister. Treeningud Eestis tunnetuslikult enne MK’d ei sujunud, küll olid õues tormituuled, küll sadas taevast alla pussnuge, mistõttu jäid veerand veetreeningutest sootuks tegemata ja enesekindlusele see hästi ei mõjunud.

Kaspariga starti harjutamas

Õnneks oli mul piisavalt aega, et esimestel päevadel Szegedis enesekindlust leida. Tervelt 4 päeva sain üsna heades tingimustes (aga tugevas tuules) koos Popeye’ga enesekindlust kasvatada. Eks mingit ärevust eesootav võistlus ikka tekitas, endale tundus, et MK tase on ühtlaselt väga tugev ilma kaarte segavata “teekannudeta”. Võistlesin kolmele distantsil: 1000m, 500m ja 5000m. Esimesel päeval tegin kohe 2 väga tublit sõitu. Tuuleolud olid sedavõrd rasked, et 4 minuti asemel tuli sõita 4,5 minutit, mis mulle tundus sobivat. Sarnaselt Itaalia MV oli mu distantsi esimene poole aeglane ja kui 4 min piir alistatud sai, tulin mina juba täielikult kangestunud  liidritele jõudsalt järele. Eelsõidu lõpetasin neljandana ning ka poolfinaali (võistluse parim sõit) lõpetasin neljandana, kahjuks jäin esimese  A-finaali ukse taha.

Pooliku neljas

No A-final for me...

Teisel päeval läksin 500m eelsõitu käega lööma, selline on eneseanalüüsi järeldus. Palju puudu ei jäänud, et ma väga ebaprofessionaalse käitumise tõttu eelsõiduga piirdunud oleksin. Poolfinaaliks valmistusin tehtud järelduste põhjal mitu taset professionaalsemalt. Enam- vähem sõit, lõpetasin 5. koha ja okseralliga. Liialt palju andsin kuttidele ära vahemikus 50m- 150m, pärast mida suutsin konkurentidele ennast uuesti lähemale imeda, aga mitte piisavalt, et saaksime rääkida A-finaalist. Vähem kui 3 tundi hiljem ootas ees B-finaal, kus suutsin teha vigade paranduse ja probleemset kohta oluliselt võrdsemalt teistega sõita ja lõpus oma paremuse peaaegu maksma panna. Peaaegu aga ainult seetõttu, et lõpujoone suutis ukrainlane siiski 0,05 sekundit enne mind ületada - kokkuvõttes tagas pikk (vastu tuul) 500m sõit 11. koha, mis on minu uueks parimaks tulemuseks rajaaerutamisdistantsidel. Pingutus oli väga jõhker ja selle üle olen ma väga uhke, et ma korduvalt endast kõik mahlad (kõige otsesemas mõttes) välja pigistada suutsin!

Kes keda?

Fotofiniš näitas, et ukrainlane 0,05 sekundiga

5000m stardist (minu arvates kõige olulisem osa võistlusest) väljusin enesekindlalt ja väga heal positsioonil, kuni 500m peal sattusin avariise, kus mul ei olnud teha muud kui aer veel oodata, kuni puntras aerutajad üksteisest eralduvad. Nõnda algaski minu jälitussõit a 15. positsioonilt. Sellest sõidust on tagantjärele mõeldes ikka paganama kahju. Järgnenud 4,5km jooksul suutsin üle eesolevate kanuude lainete tõusta 7. positsioonile, kuid lõpuheitluses ma ühe koha kaotasin ja olin 8. Olgu mainitud, et üle ees sõitvate kanuu lainete on väga väga raske ronida nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See eeldab pidevat spurtimist väga õigetel ajahetkedel ja on oluliselt kurnavam kui ühtlane sõit.

5000m start

Arvestades kogu selle hooaja keerukust: koroona ja vigastus, siis 5 munast koorus 5 tibu, 1 neist võibolla polnud koorudes kõige parema tervise juures. Hinne hooajale 9+/10. Tänan kaasaelajaid, toetajaid, fänne, treeningpartnereid, treener Tiinat, spordipsühholoogi, sõpru, Joosep 25 sünnipäevalisi, Sihtasutus Noored Olümpiale kollektiivi, VISUsport kollektiivi, Science in Sport Baltic kollektiivi, alaliitu ja võtme rollis olnud treeningkaaslast Carlo Tacchinit! AITÄH!

Kodustatud itaallane

Uue alusega Tokyole vastu!

Kusjuures viimasega on kokku lepitud, et uuele hooajale läheme vastu treenides koos! Kindlasti saab selle endale lubamine olema finantsilise võimekuse poole pealt väljakutsuv, aga ma tean, et ma teen selle teoks! 

PS! Hetkel on võimalik minu püüdlustele panus anda 5. - 11. oktoobrini võttes osa virtuaalsarjast #Leiaendasvõitja! 

#JooseptoTokyo2020ne
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye