30. september 2020

Las 2020 minna!

Ei juhtu just tihti, et hooaeg kestab lausa 13 kuud, aga nii sel aastal läks! September oli siis juba lõppenud hooaja tibude lugemise aeg ja munadest ikka koorus viisakalt!

500m B-finaal

Viimases postituses avaldasin soovi ja lootust võistlemaks Itaalia aerutamise meistrivõistlustel, mis sain kinnitatud täpselt päev enne esimest võistluspäeva! Musid kallid paid Carlole ja Caldonazzo klubile asjaajamise eest ja muidugi ka Eesti osapooltele (EAF & TÜASK) võimaluse eest! Võistlesin kahel distantsil, alustuseks minu lemmik - 1000m ühekanuu. Eelsõidust progresseerusin otse finaali üsna pingelisest sõidust, alles viimase 150m peal võitlesin välja otsepääsu finaali. Esimese sõiduga sain juba veremaitset tunda ja tõdesin, et tegemist ei ole Eesti meistrivõistlustega, vaid mitu kraadi kangema üritusega. Finaalis olevat ma teinud väga tagasihoidliku stardi, pealt vaadanud klubikaaslased olevat mu esimese 200m järel mahagi kandnud, kuid minu viimased 300m olid niivõrd tugevad, et ületasin joone neljandana. Medalilootusega ma starti läksin, aga medalita jäämine minus pettumust ei valmistanud, sest sõit oli all out ja nüüd mõned nädalad hiljem tean, et kaotasin ainult MK sarja medalimeestele - kiire järeldus, suudan nende meestega joonel püsida, olen võimeline medali eest aerutama!


Teisel võistluspäeval oli kavas 500m distants, kus lisaks ühekanuul olin stardis ka KAHESÜSTAL!!! Eelsõidus tabasin, et olukorrast kus terendas sõiduvõidu võimalus, mis tähendanuks otse finaali progresseerumist keskmisele rajale ja eelduste kohaselt tulevad kummalegi poole kõrvale 1000m kuld ja hõbe, kellega koos oleks hea kaasa liikuda. Ennustus finaali stardipositsioonidele pidas paika, kuid kaasa ma liikuda ei suutnud. Alles pärast 300m leidsin üles oma sõidu, mis distantsi arvestades oli lootusetult hilja, et medalile sõita. Lõpetasin viiendana, medal oli tegelikult käega juba päris katsutav. Tõsise võistlemise kõrval osalesin ka segapaaride kahesüsta võistlusklassis uue klubikaaslase Agnesega. Eelsõidus jäi väga vähe puudu, et oleksine süsta kummuli keeranud, vest valgus kokpitist juba paati, aga suutsime püsima jääda ja saime viimastena edasi ka poolfinaali. Poolfinaalis tegime kindlasti kõvasti parema esitluse, aga siiski olin liialt suur pidur, et finaali pääseda. Panin kahel korral aeru veele toetuseks ehk pidurdasin hoo maha, mille pidime uuesti üles saama. Lõpuks esimestena finaalist väljas ehk kohaks 10.


Alati avatud uutele kogemustele!

Sellega minu Itaalia aerutamise meistrivõistluste debüüt lõppes ja hakkas pihta juba tavapäraseks muutunud trall Itaalist Eestisse jõudmiseks. Muidugi oli mu lend Bergamost Tallinna vähem kui 20 tunnise etteteatamisajaga tühistatud. Õnnestus saada tund varasem lend Riiga, mis tõi kaasa ohtralt peavalu ja kulusid, et teha vajalikud koroonatestid, mis lubaksid sõita Ungarisse Szegedisse MK’le võistlema, aga hakkama ma sõprade ja treeneri abiga sain! Napid paar päeva enne Szegedisse lendu kaitsesin maratonis Eesti meistritiitlit ja nüüdseks olen 57- kordne Eesti meister. Treeningud Eestis tunnetuslikult enne MK’d ei sujunud, küll olid õues tormituuled, küll sadas taevast alla pussnuge, mistõttu jäid veerand veetreeningutest sootuks tegemata ja enesekindlusele see hästi ei mõjunud.

Kaspariga starti harjutamas

Õnneks oli mul piisavalt aega, et esimestel päevadel Szegedis enesekindlust leida. Tervelt 4 päeva sain üsna heades tingimustes (aga tugevas tuules) koos Popeye’ga enesekindlust kasvatada. Eks mingit ärevust eesootav võistlus ikka tekitas, endale tundus, et MK tase on ühtlaselt väga tugev ilma kaarte segavata “teekannudeta”. Võistlesin kolmele distantsil: 1000m, 500m ja 5000m. Esimesel päeval tegin kohe 2 väga tublit sõitu. Tuuleolud olid sedavõrd rasked, et 4 minuti asemel tuli sõita 4,5 minutit, mis mulle tundus sobivat. Sarnaselt Itaalia MV oli mu distantsi esimene poole aeglane ja kui 4 min piir alistatud sai, tulin mina juba täielikult kangestunud  liidritele jõudsalt järele. Eelsõidu lõpetasin neljandana ning ka poolfinaali (võistluse parim sõit) lõpetasin neljandana, kahjuks jäin esimese  A-finaali ukse taha.

Pooliku neljas

No A-final for me...

Teisel päeval läksin 500m eelsõitu käega lööma, selline on eneseanalüüsi järeldus. Palju puudu ei jäänud, et ma väga ebaprofessionaalse käitumise tõttu eelsõiduga piirdunud oleksin. Poolfinaaliks valmistusin tehtud järelduste põhjal mitu taset professionaalsemalt. Enam- vähem sõit, lõpetasin 5. koha ja okseralliga. Liialt palju andsin kuttidele ära vahemikus 50m- 150m, pärast mida suutsin konkurentidele ennast uuesti lähemale imeda, aga mitte piisavalt, et saaksime rääkida A-finaalist. Vähem kui 3 tundi hiljem ootas ees B-finaal, kus suutsin teha vigade paranduse ja probleemset kohta oluliselt võrdsemalt teistega sõita ja lõpus oma paremuse peaaegu maksma panna. Peaaegu aga ainult seetõttu, et lõpujoone suutis ukrainlane siiski 0,05 sekundit enne mind ületada - kokkuvõttes tagas pikk (vastu tuul) 500m sõit 11. koha, mis on minu uueks parimaks tulemuseks rajaaerutamisdistantsidel. Pingutus oli väga jõhker ja selle üle olen ma väga uhke, et ma korduvalt endast kõik mahlad (kõige otsesemas mõttes) välja pigistada suutsin!

Kes keda?

Fotofiniš näitas, et ukrainlane 0,05 sekundiga

5000m stardist (minu arvates kõige olulisem osa võistlusest) väljusin enesekindlalt ja väga heal positsioonil, kuni 500m peal sattusin avariise, kus mul ei olnud teha muud kui aer veel oodata, kuni puntras aerutajad üksteisest eralduvad. Nõnda algaski minu jälitussõit a 15. positsioonilt. Sellest sõidust on tagantjärele mõeldes ikka paganama kahju. Järgnenud 4,5km jooksul suutsin üle eesolevate kanuude lainete tõusta 7. positsioonile, kuid lõpuheitluses ma ühe koha kaotasin ja olin 8. Olgu mainitud, et üle ees sõitvate kanuu lainete on väga väga raske ronida nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See eeldab pidevat spurtimist väga õigetel ajahetkedel ja on oluliselt kurnavam kui ühtlane sõit.

5000m start

Arvestades kogu selle hooaja keerukust: koroona ja vigastus, siis 5 munast koorus 5 tibu, 1 neist võibolla polnud koorudes kõige parema tervise juures. Hinne hooajale 9+/10. Tänan kaasaelajaid, toetajaid, fänne, treeningpartnereid, treener Tiinat, spordipsühholoogi, sõpru, Joosep 25 sünnipäevalisi, Sihtasutus Noored Olümpiale kollektiivi, VISUsport kollektiivi, Science in Sport Baltic kollektiivi, alaliitu ja võtme rollis olnud treeningkaaslast Carlo Tacchinit! AITÄH!

Kodustatud itaallane

Uue alusega Tokyole vastu!

Kusjuures viimasega on kokku lepitud, et uuele hooajale läheme vastu treenides koos! Kindlasti saab selle endale lubamine olema finantsilise võimekuse poole pealt väljakutsuv, aga ma tean, et ma teen selle teoks! 

PS! Hetkel on võimalik minu püüdlustele panus anda 5. - 11. oktoobrini võttes osa virtuaalsarjast #Leiaendasvõitja! 

#JooseptoTokyo2020ne
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

6. september 2020

Igas mõttes soe Caldonazzo

Itaalia ja treeningkaaslased on mind vastu võtnud väga soojalt, esimesed 2 nädalat on möödunud väga meeleolukalt ja samas väga professionaalselt kui silmas pidada treeninguid. 

Chi non lavora, non mangia ehk kes ei tööta, see ei söö!

Bergamo lennujaamast tõi mu ära Carlo, kes võttis minu pärast ette  4 tunnise autosõidu, et mind lennujaamast Caldonazzosse tuua. Suund oli võetud otse klubisse, kus sissejuhatuseks oota ees spetsiifiline jõutreening 10 x 150m vahega 100m kaks tennisepalli paadi alla seotud. Kohale jõudes lootsin pärast märtsikuist põgenemist näha taas oma kanuud, kuid selgus, et mingitel asjaoludel oli see saadetud Caldonazzo asemel Verbaniasse, säilis lootus, et järgmiseks nädalavahetuseks tuuakse see Caldonazzos peetavate noorte võistluste raames kohale. Seniks aga sain Carlo kanuupargist (3 Nelo Quattrot + Nelo 8) valida endale meelepärase asenduse treeninguteks, otsustasin tibukollase Nelo 8 kasuks.

Nelo 8 spetsiifiliseks jõutreeninguks valmis!

Nimetatud noortevõistlused - 795 registreeritud osavõtjat!

Esimese nädala treeningutel joonistus välja väga selge muster võistluskiiruse ja taastavate treeningute vahekorrast. Kui aus olla, siis kartsin ma võrreldes Carloga natukene peksupoisiks jääda, õnneks on treeningud näidanud, et suudan maailma tipuga enam - vähem sammu pidada küll, kuigi minu paadinina jääb veel pigem harva Carlo paadininast ette poole, sparring see eest on tasemel! Kohale jõudes hakkasime kohe taguma ka seda rauda, et saaksin käesoleval aastal Itaalia aerutamise meistrivõistlustest osa võtta. Algus dokumentide korda ajamiseks läks libedalt ja kui juba esimese nädala lõpuks oli lootus uueks nädalas dokumendid korda saada ja see tore uudis teatavaks teha siis kahjuks on mingitel asjaoludel asi vinduma jäänud - tunda on, et kellelegi me selle käiguga varbale oleme astunud. Selleks, et üldse võistlustele peale saada pean astuma mõne Itaalia aerutamisklubi liikmeks, saavutasin lihtsasti kokkulepped Eestis olevate pooltega (EAF & TÜASK), et esindan Itaalias klubi nimega Circolo Nautico Caldonazzo, kes ise samuti on huvitatud minu ülesandmisest enda klubikooseisus (punktide tagaajamine).

Team work makes the dream work!

Kui Carlo ja Caldonazzo aerutamisklubi ei ajaks minu eest asju, oleksin ma konfliktide vältimiseks protseduuri katki jätnud. Samas on soov võistlustest osa võtta suur, esiteks võib see minu jaoks olla üldse ainus start kõrgetasemelises konkurentsis sel hooajal. Näiteks MM Ungaris on osalejate leige huvi ja keerulise ligipääsu tõttu juba ümber nimetatud MK etapiks ja maas pole päevakorrast ka selle tühistamine. Teiseks, see oleks ajalooline hetk, esimese eestlasena Itaalia meistrivõistluste stardis. Loodetavasti olen 10. septembril 1000m ühekanuu ja 11. septembril 500m ühekanuul stardis, nii et ristake näpud!

Suurust oli pöidla jagu
Teisel treeningnädalal hakkas tapering Itaalia meistrivõistlusteks rütmis 3 treeningut + vaba õhtu. 3 võistluskiirusel treeningut ja 6 taastavat. Unetunde koguneb siin mehiselt, treeningutevahelised vabad hetked ja vabad õhtud ja - päevad on sisustatud taaskord alanud ülikooli õpingutega, mis esialgu on läinud päris libedalt ja vaimu värskendavalt. Nädala lõpus on plaan kohalikele tutvustada Eestit - kinoseanss Teneti vaatamiseks on plaani võetud. Nii vaim kui füüsis tunnevad ennast igapäev edasi aina puhanumana ja on valmis kruttima nii tõmbesagedust kui ka kannatama piima lihastes! 

Öine Trento
Päev Trentos

Caldonazzo - koht on justkui postkaardilt võetud. Järv on aerutamistreeninguteks SUPER - üsna hästi kaitstud tuulte eest, vees on kaks eraldi 1000 m liini koos rajamarkeritega, pikemateks treeninguteks on 11 km pikkune järvering enam kui küll ja kliima treenimiseks sobiv, s.t et ei ole ka liialt soe. Kehtivate eriolukorra reeglite tõttu on jätkuvalt suletud jõusaalid, seetõttu on aerutajad jõusaali kolinud ühe sportlase koju, kus me kahel korral nädala natukene rauda ikka liigutame, aga võrreldes talvise treeningperioodiga ikka kordades vähem. Koduks on mul Carlo pruudi pere suvekodu järvele väga lähedal, klubisse aga 10 min sõitu autoga. Toidu muretsen endale ise ja kokkan igapäevaselt, minu rõõmuks tundun olevat kohalikele väga eksootiline ja tihti olen oodatud kohalike sportlaste juurde lõunale või õhtusöögile, kus olen saanud tunda keelt allaviivat itaallaste kodukööki - tõenäoliselt see sõnum küll neile itaallasteni ei jõua selle postituse kaudu, kuid ma olen neile väga tänulik selle kuuma vastuvõtu eest! 

Täiskuu peegeldus järvel

Saalitreening, nagu näete siis ka Brendel on meiega liitunud!

Märkimisväärne on kindlasti ka see, et sain olla osa veni tegemise protsessist. Kohalikul aerutamisklubil/restoranil/majutusasutusel on sidebusiness veinimüük, kuna kätte on jõudnud viinamarjade noppimise aeg siis tänuks senise meeldiva treeningatmosfääri loomise eest ulatasin rõõmuga abikäe viinamarjade korjamiseks. 14 liikmeline meeskond (k.a Carlo) jõudis 2 tunniga korjata 1,25 tonni heledat viinamarja, järgmised 2 tunniga pressisime need mahlaks ja asetasime suurtesse tsisternidesse oma aega ootama. Nüüd on põhjust lisaks heale treeningkohale tagasi tulla ka seepärast, et märtsis on võimalik anda hinnang enda panusega meisterdatud veinile.

Marjad ühtlaseks massiks

Marjade noppimine
Alles 500kg marju

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

23. august 2020

56- kordse Eesti meistrina itaallaste manu

Läinud 4 nädalaga jõudsin Eestimaal üksjagu ringi seigelda. Peamiselt küll võistluselt võistlusele, aga tuli ette ka mõni välklaager Tallinnas ja Aidus. Treeningpäevad olid pigem rutiinsed, just kui copy & paste, mida õnneks siiski ka mõned ebatraditsioonilisemad tegevused vürtsitasid.

Andmas viimast lahingut Eestikatel - 500m kahekanuu

Pärast Pärnu karikavõistluste etappe oli ühe oluliseima mõõduvõtuni, eestikad, 2 nädalat. Esimese nädala treenisin Tallinnas Harku järvel ja nii mõnigi treening sai koos kohalike süstapoistega tehtud. Pärast mõningast mõõnaperioodi hakkasin tundma enesetunde ja kiiruse paranemist. Tõestuseks asjaolu, et suutsin süstapoistega treeningutel juba ninaninas punnida. Teise nädala ettevalmistuse olin planeerinud Aidusse, kuhu ma ka täpselt nädal enne kohale jõudsin. Algne mõte oli majutusena kasutada autokaravani “Helgat”, mis Pärnust Aidu poole sõites 6 km enne lõpppunkti sussid taeva viskas. Just nimetatud asjaolul ja veel mõnel sai otsustatud, et Aidusse ma siiski nädalaks ei jää. Üksinda treenimise vastu poleks mul olnud midagi, aga et üksinda Aidu kruusamägede vahel olla - vaimsest tervisest hakkas kahju ja võtsin suunaks Pärnu. Kahel korral sõitsin Aidus ka 1000m ajale, parimaks  4:09 ning oma treeningute vahel jõudsin kaasa elada Pärnu sportlasele, kes oli parasjagu seal samas juuniorite Eesti meistritiitli eest võitlemas. Viimased treeningud Pärnus olid juba päris lühikesed aga samas kiired - enesekindlus oli tõusuteel, kiirused kerkisid ja ka vaim pidas pingutusvalule vastu. Olin endameelest eestikateks valmis, jäi veel vigastatud triitsepsi ülevaatus Tartus - jõudlus paranenud, seega TULD!

Lahked võõrustajatest fotograafid vol 1
Lahked võõrustajatest fotograafid vol 2
Autokaravan Helga
Tulivee restorani parimad palad. PS! Ma kvalifitseerusin pärast pikka veenmist mudilaseks! ;)

Eestikatel tundsin üle mitme aasta taas meeldivat võistlusärevust, polnud ja siiani pole 100% kindlust, et mõni rahvusvaheline start kalendris püsib, seega võivadki eestikad kujuneda hooaja kirsiks tordil. Enda jaoks kohustuslikud võidud võtsin kaunisti ära, kuigi pärast vigastuspausi lootsin konkurentidelt tugevamat vastupanu - minu mõnevõrra kehvem vorm ja konkurentide areng talve jooksul. Minu õnneks ja Eesti aerutamise kahjuks lootus ei pidanud paika. Kõige rohkem pabistasin ma enda soorituse pärast 200m ühekanuul, kus viimased aastad on pakkunud nappe võite, avariisid, ümber paiskumisi või meeleheitlikke ebaefektiivseid rapsimisi. Sel korral läksin juba esimetest tõmmetest oma teed ja 100m peal oli jalg sirgeks lastud - selle aasta esimene käes. Üllatuslikult kujunes pingeliseimaks kahekanuu 200m võistlus - vähene kokkusõit Andreasega ja suur tasemete vahe ei olnud tuul meie meeskonnatöö tuuleveskitele. Minu kõrgeks keritud tõmbesagedusele paarimees hästi järgi ei jõudnud ja nii jäi tal esimest kolmest tõmbest sootuks 2 tegemata ja nii mõnigi veel keset distantsi. 50 m peal olime esimestest maas paat ja vaba vesi ehk kuskil 7 m, 100m peal olime suutnud koostöö klappima saada ning kiiruse saavutanud, mis lõpuks viis meid konkurentidest mööda kui kakivatest kassidest. Veel toon välja 1000 m ühekanuu, kus mu meelstatus oli pingutuseks väga hea! Tugevas vastutuules oli aeg küll kesine 4:18, aga sõit korralik ja tegevuseesmärgid said täidetud (7/10). Esimestest tõmmetest läksin oma teed, 200 m peal oli vahe juba nii veenev, et see hakkas vastu töötama minu plaanile teha maksimaalne pingutus, meeletu veenmine sisekõnega ja treeneri hüüdee suutsid mu ümber veenda lonkimismõtetelt - vahe konkurendiga üle 12 sekundi ehk trammipeatus vahet, mina Hobujaamas konkurent Viru väravates (rohkem trammipeatuste nimesid ei tea). Ülejäänud võidud tulid veenvalt ja midagi märkimisväärset põnevat ei juhtunud. Kokkuvõttes panen panka juurde 6 kulda ja võin uhkusega öelda, et olen 56- kordne Eesti meister aerutamises!

500 m ühekanuu stardist väljalend. Lõplik järjestus: Jooseo, Deniss ja Andreas
Esimese päeva saagiks 4 kulda

Eestikate järgselt suutsin aga haigestuda, kuna kokkupuuteid eestikatel oli inimestega paljudest piirkondadest ja pea kõik külmetushaiguse sümptomid viitavad COVID-19’le siis määras perearst mulle ka vastava testi. Protseduuri korrata ei tahaks, vatitikuga ninas surkimine võttis pisarad korralikult valla, mis peale proovivõtja parkla tagumises nurgas mul ennast koguda soovitas. Üks treeningvaba päev, 16 tundi und jutti, otsus negatiivne ja olin kui uuesti sündinud. Motivatsioon laes - nüüd oli Itaaliast tulnud signaal kinni püütud ja kokku lepitud treeninglaager Caldonazzo’s. Sekka lugesin ka Jüri Jaansoni “Sauruse teed” ja andsin treeningutel halastamatult kuuma. Jõudsin kindlustada ka Eesti karikavõistluste võidu kui osalesin Harku järvel Tallinn Open võistlusel. Viimasel nädalal tundsin end juba vägagi kurnatult, arvestades sellega, et Itaalias lihtsamaks ei lähe võtsin koormust natukene maha aktiivsete puhkustega. Koos Pärnu Aerutamisklubi lastega sai ratastega sõidetud Valgeranna seiklusparki turnima, kus sai kõrguskartusega võideldud nii, et tilgad püksis. Teiseks mõnusaks ettevõtmiseks oli süstamatk Manijalt Sorgu saarele, kus lõkke saatel kõlasid põnevad lood ja magati lageda taeva all mereranna liival hülge möla saatel! Kirsiks tordil aga loomulikult lend Itaaliasse! Arrivederci Estonia!

Kui võistlus on klounaad siis võistlevad ka klounid. #TallinnOpen
Pärnu nooraerutajatega metsa puude otsa
Vähemalt 3 tilka püksis
Avamerel
Meririst
Jäädvustus läbi monokli läätse - fotol praamlaev Kihni Virve ja purjeks
Rahulolevalt Sorgul
"Voodid" olid meil kajakkide vahel

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye 

29. juuli 2020

Magus raud

Viimase postituse lõpetasin pigem ärevate nootidega, kus kogu tiim mu ümber oli väga segaduses, et miks organismile positiivse varjundiga sisendi andmine hästi ei mõju, pigem oli lõpptulemuseks väljund negatiivse märgiga ehk ma olin tühi, midagi polnud endast juurde anda, samas ära ka ei väsinud. Nüüd on üks versioon tekkinud mis seda põhjustada võis. 
Be 1st! / I'm 1st!
Suure tõenäosusega panin ma probleemile aluse 6,5 nädalat tagasi, kui kehakoostise analüüsi tulemus ei olnud päris see mis ta olla võiks - rasvaosakaal kehas 13,5%, eesmärgiks oli seatud võistlusteks 10% peale jõuda. Saadud tulemust analüüsides jõudsime järelduseni, et selleks, et septembri lõpuks seatud eesmärgini jõuda on vaja eesmärgi nimel vaeva näha s.t toitumine võiks olla teadlikum ja kontrollitud. Toitumine saigi kontrolli alla, pea kõik toidukorrad said vastavasse äpp'i kirja pandud ja läbi analüüsitud, ainult et… Meetod rasvamassi vähendamiseks sai valitud vale. Minu dieet oli suviste intensiivsete treeningute kõrval väga süsivesikute vaene. Kui äsja ilmunud Sportlandi Be 1st! podcastis sai öeldud, et olen toitumise teadlikult luubi alla võtnud, et google aitab sellele kaasa. Nüüd tahan öelda, et MA EKSISIN (ei tulnud infokülluses toime) ja soovitan siiski targematega konsulteerida enne kui nii olulisel osal muudatusi sisse viima hakkate! Mina saan tänulik olla oma treenerile, pere- ja spordiarstile, kes kiirelt reageerisid, organiseerisid vereanalüüsi ja nende tulemuste analüüsi, et nõel heinakuhjast leida. Esimesed 4 nädalat ei tundnud ma ennast kurnatult, kõht oli otses mõttes valku täis (tühja kõhtu ei tundnud) ja ka visuaalne pilt läks nähtavalt teravamaks, aga siis kui välk ja pauk olin teine mees, jõuetu midagi treeningul korda saata - lihaste glükogeeni varud olid suure tõenäosusega otsakorral. 

Et tehtud veast kiirelt taastuda langetasime treeningkoormust, ning et eelmises lõigus öeldu, et arutage asja omaala spetsialistidega ei jääks lihtsalt soojaks väljahingatavaks õhuks suust, võtsingi kohe ühendust Martin Luigega. Martin on aerutamistaustaga spordimees, kelle kutsumuseks ongi toitumis- ja treeningkavade koostamine ning kogemust on mehel kappadega.
Sündmuste mõistes oli nädala põnev! Kohe nädala alguses usaldas Eesti Olümpiakomitee terveks päevaks minu kätte oma Instagrami konto, mis on väga lahe ettevõtmine. Sain tutvustada Eesti olümpiafännidele ennast kui inimest ning loomulikult kanuuaerutamist kui OM ala! Kolmapäeval kasutasin võimalust treenida radade vahel, selleks tuli sõita Pärnust 130 km lõunasse Limbažisse, kus on üheksa 1000 m pikkust aerutamisrada vees. Radadel sõit on oluline distantsi tunnetamiseks, julgelt võib paralleele tõmmata kergejõustiklastega (kuskil metsarajal või maanteel treenides staadionil 400m peal head nahka ei tule). Ja nii ma seal tunnetasin 1000 m distantsi, maru pikk tundus… veel. Fookust aitas hoida spordipsühholoogiga harjutatu - seatud tegevuseemärgid ja eelnenud visualiseerimised ehk kogu sõit käis 10 tõmbe kaupa.
Nädal lõppes võistlustega kodujõel 1000 m ja 500 m distantsil. Ma olin õnnelik selle üle, et ma suutsin taaskord endast pingutuselaadse poisi välja võluda. 1000 m peal oli kavas ka väike vimpka! Ühekanuul oli tulemuseks 4:20, võttes arvesse füüsiline- ja vaimne pingutus, hindeks 3/5. Uue tööriistana on mul kasutusel laktaadianalüsaator, mida on väga lihtne soetada MEFO veebipoest (#notsponsored), mis näitas tulemuseks 10,2 mmol/l ehk see juba ise näitab, et pingutus oli tagasihoidlik. Laktaat määratud, anti mulle alla uus paat - ühesüst! Jep, olin ennast üles andnud ka meest süsta võistlusklassis, olin ju vigastuse ajal seda mõned korrad harjutada saanud. Kuna kanuu ja süsta startide vahe oli 14 minuti, siis selleks, et ma üldse süsta starti jõuaksin tõstetigi mind otseses mõttes kanuust süsta. Purdest stardijoonele sõites (1000m) oli mul lähteni aega napid 5 minutit, sisuliselt lõiguga starti ja võidusõiduga tagasi - 4:21, hinne 5/5! Võitlust 3. koha eest jagus viimaste meetriteni ja lõpuks lahutaski 3. ja 4. kohta 0,53 sekundit. Tegin päris hea lõpuspurdi, kuid sel korral jäi vahe minu kahjuks. 
Auk näppu ja paadivahetus (roosa süst on juba sõiduvalmis seljataga)
500 m distantsi alustasin hästi, poole distantsini täitsin pisikeste viperustega oma plaan A'd, siis läks koos kaatrite tekitatud külglainetusega väga raskeks aga lõpuni ma end imesin - 4/5. Pingutus oli kindlasti mehisem, aeg 1:51 ka päris heast puust (rekord 2 sekundit kiirem), aga arvestama peab ka sellega, et kõik ilmastikuolud mängisid superaegadele kaasa. La = 15,9 mmol/l. Antud startide põhjal julgen öelda, et juba esimese nädalaga hakkasin hoogsalt kosuma - asjaosalistele tänu!
Ready to Kayak'n'Roll
Uut nädalat alustasin ma Tallinnas Harku järvel treenides, esimesed 2 päeva olen treeninud üksinda, mõned treeningud saab ehk isegi kohalike süstapoistega koos teha. Siiani on järv olnud kõike muud kui ma mäletan aastatetagustest aegadest - merelainete asemel on olnud peegelsile järv. Sekundeerin eelmise lõigu lõppu, energia hakkab vaikselt tagasi jõudma ja päris mõnus on mõne treeningu lõpus "magusat" raua maitset suus tunda! 

"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye



19. juuli 2020

Magusa järele janunen!

Another 3 weeks in the books. Mööda läks nädalane laager Viljandis, esimene Xdream, taastav nädal koos koormustesti ja Pühajärve regatiga ning ka töisem nädal Pärnus "uhkes" üksinduses. Kronoloogilises järjekorras kõigest lähemalt.
Enne testi oli pöial püsti, veel...
Esimene päev Viljandis näitas väga selgelt, et noored süstapoisid on talvega kõvasti rammu juurde kasvatanud ning minu mõnevõrra kehvem erialane võimekus ei luba veel nina ninas noorte süstapoistega võidu sõita. Olin ühtäkki enesegi jaoks ootamatult olukorras, kus olin treeningutel jälitaja rollis. Veel 50:50 küünarnukiga jätsin ka mõned kanuutreeningud pooleli, alternatiiviks valisin süstatreeningud. Plaane lõi sassi ka väga tuuline ilm, mistõttu osad veetreeningud ei täitnud kindlasti oma eesmärki seoses tormituulte ja -lainetega, kehvematel päevadel tuli treening suisa vee pealt maa peale üle tuua. Kokkuvõttes jäi Viljandi laager kuidagi väga kripeldama, täpp i'le jäi kindlasti panemata, vaatamata sellele, et sportlased kellega koos treenida olid kiired.
Kui Viljandis jäi täpp i'le panemata siis läinud treeningtsükli viimasele koormavale nädalale pani mõnusa rasvase täpi Ace Xdream Elva etapp. Eesmärkideks oli B- rada esiteks lõpetada, teiseks teha võimalikult vähe vigu, mis tooks kaasa trahviminuteid ja kolmandaks kanuuga ikka eesotsas olla. Eesmärgid said täidetud möödaminnes, teine kord võiksime ka õigeks ajaks starti jõuda ning legendi põhjalikumalt lugeda, et ei võtaks kõiki üleliigeseid punkte ära. Tundus, et tiim pidas ka ilusti vastu ja pärast kuut tundi ratast, kanuud, jooksmist ja ujumist olid naeratused jätkuvalt näol! Tänks Janno & Anna, et vahva väljakutse õhku viskasite! Trahvi tuli ka ainult 15 min!
Põhimõtteliselt võitsime 
Üks põhjus miks me starti hilinesime oli kaardialuse projekteerimine oma peas ja selle elluviimine - vaja läks kinkekarpi, kahte metallist riidepuud (tagantjärele tarkus - piisanud ka ühest) ja kahte oksa.
Taastaval nädalal oli päris laastav lõpp. Esialgu laupäeval toimuma pidanud Pühajärve regatt lükkus tormimõõtu tuulte tõttu päeva võrra edasi pühapäevale ja ning pühapäeval toimuma pidanud koormustest tuli päeva võrra varasemaks. Koormustest kanuuergomeetril näitas, et organism on (vist) hästi treenitud, mida toetavad ka jõunäitajad ja jooksutulemused, küll aga ei ole head lood kanuuspetsiifilise võimekusega. Seda negatiivse varjundiga informatsiooni tuleb võtta väga rahulikult - targalt treenides on võimalik septembri lõpuks olla seal kus tarvis, tuleb arvestada sellega, et otseteid pole, prioriteet nr 1 on küünarnukk korda saada.

Päev hiljem toimus pea ideaalsetes tingimustes Pühajärve regatt - 5 km. Arvestades hetkevormi siis ajaline kaotus rekordile oli tühised 4 sekundit, mida võib kindlasti võiduks lugeda. Võistluseks oli mul endale seatud 4 erinevat eesmärki, millest 3 täitusid kenasti:
  1. Jõuda valuvaba küünarnukiga finišisse - TEHTUD
  2. Võita meestekanuu võistlusklass - TEHTUD
  3. Võita klubikaaslase Keviniga sõlmitud kihlvedu kohvrile kaljale - TEHTUD
  4. Olla absoluutarvestuses 6 parima seas - olin 9. - TULEB UUESTI PROOVIDA
35 minutit pärast finišeerumist anti lähe juba uuele stardile - 10 km, sedapuhku legendaarse aerutaja ja aerutamistreeneri Heino Kurveti mälestuseks, kes käesoleval aastal läks taevasesse riiki. 10 km oli Kurveti lemmikdistants, samal distantsil saavutas 1971. aastal Heino MM'il NSVL'i esindades neljasüstal KOLMANDA koha. Minu jaoks oli see kohustus/austusavaldus, et ma olen stardijoonel, paadiklassiks oli sel korral meeste kahekanuu. Kahesüsta peale minu ja Andrease hammas ei hakanud ja lõpetasime memoriaali teisena. Taustaks Heino Kurvetist veel nõnda palju, et tema oli treeneriks minu treenerile Tiina Hodakovile ja teisele Pärnu treenerile Uko Kõrgele. Tegemist oli kuldsete kätega mehega, kes pälvis oma kodu, Lusika talu, ehitamisse panustatud töö eest ka Viljandimaa kauneima kodu tiitli 1998. aastal.
Võitjad Pühajärvel ja Heino Kurveti memoriaalil
Läinud nädal tõi kaasa endaga päris olulise koormuse tõusu. Keha ei olnud nõus seda aga vastu võtma - valmisolek, värskus, tahe, motivatsioon jpt nüanisid käisid kui ameerika mägedel ja vägagi ettearvamatult. Veelgi arusaamatum tundus see kõik selle taustal, et olen suurema fookuse pannud korrapärasemale taastumisele ja toitumisele. Unetunde kogunes öösel minimaalselt 8,5 ning lisaks vähemalt pooltunnikest iluund lõunalgi. Iga päev lähemale nädalalõpule muutusin ma koos treeneriga ärevamaks, mõtted enda peas muutusid järjest enesekriitilisemaks - laupäev & pühapäev juhe seinast välja. Reedel saatsin ka vere analüüsimisse, loodetavasti annab see mingit infot, vastasel juhul on vaja otsida nõela heinakuhjast. Veel parem oleks kui see oli kordumatu anomaalia - limonaadi on sidrunitest sel hooajal pigistatud juba küll, janunen juba millegi magusma järele!
Uni ja seda soodustavad tegurid kasutusel ja/või kontrolli all

Meenutusi J2o2osep 25 üritusest:

Paavo vettehüppe stiilinäide
Multitalent uut ala avastamas

"Punaste kukepükstega poiss" Ermo 
SabotörAnna
Pärnu klubi tegelinskid
This time powered by non- alcoholic Sauna Session by Tanker Beer
Nüüdsest kroonitud pea - KING. suurus 43 - tänan Tarkpead!
Klääbu
Klääbu teeb puust ja punaseks

Tänks Maks & Moorits, BalSnack ja Tanker, teieta nii meeleoluks see spordipäev poleks olnud!
"I Yam What I Yam" - Mr. Popeye