26. veebruar 2017

Tartu Maraton

Aerutajate talvise mõõduvõtuga nädal on tänasega lõpuni tiksumas ja mõtted on suunatud meie meelisspordialale aerutamisele. Ei ole kaugel see aeg, kui Tarmo ja mina koos Eesti sõudeässadega Horvaatiasse Skradinisse laagrisse sõidame. Esimeses laagris oleme kogumas aerutamiskilometraaži ja otsime veetunnetust, kokku 2 nädalat pärast mida siirduma nädalaks tagasi koju.

Kui tulla teemaga treeningnädala juurde, siis kahjuks väga õlitatult too mul ei läinud... Esmaspäeva ise oli väga kaunis ja sportlik. Hommikul 6.30 sai ennast juba Aura veekeskuse basseini kupatatud, et 6x10 min paugutada 3- minutilise intervalliga. Jõudsin ka kooli kolmeks akadeemiliseks tunniks, pärast mida pumpasime Andrease ja Tarmoga üle 2,5 tunni rauda, mille käigus tundsin, et olemine kisub maru käest ära. Kahjuks sama päeva õhtul ja ka järgmisel otsustasin vastu tahtmist haigeks jääda. Ka kolmapäevaks määratud koormustest tuli lükata edasi järgmisesse nädalasse, et sellest adekvaatsed andmed välja lugeda.

Tagasi treeningute lainele jõudsin ma alles neljapäeval kergete süstaergomeetri ja ujumise otsadega. Reedel läksime Tarmoga luurele- käsime Otepääl Tartu Maratoni rajaga tutvumas, et saada selgust selles, kas minna Tartu Maratonile peale uisu- või klassikasuusaga, mina otsustasin ainukesena aerutajate hulgast uisusuusa kasuks. Veel päev enne võistlust tundsin, et vajan kerget pingutust (6 km jooksu) koos lühemate spurtidega, et olla suusamaratoniks 100% valmis.
Sponsor juba klipist välja ei jää
Maratoniks tagas A2K Sport mulle 2 paari tippsuuski, muidugi uisusuuski. Otepääle jõudes pilt kahjuks väga roosiline ei tundunud, lumesadu oli juba enne starti üsna arvestatav ja värske prognoos ei lubanud sellele ka lõppu. Hakkasin juba muretsema, et võisin oma valikuga alt minna, muidugi pidid minu "vale" valikut nina alla hõõruma ka Andreas ja Tarmo, kelle eestlaslik kahjurõõm lootis, et ma oma pidamiseta suuskadega mägedest tagasi alla vajuksin. 
Uhkes üksinduses libisemas
Start antud ja esimesed kilomeetrid läbitud oli mul pilt selge, et mul on libe suusk- nägin palju vaeva, et teistele mitte tagant sisse kihutada. Esimese 4 km peal oli tahe suur ja püsisin vapralt liidritega pundis, esimesel järsemal tõusul tõusis pulss 197 peale, mis oli veenvaks indikaatoriks, et ma pean tempos järele andma, mitte et ma oleksin tahtnud, jaks sai otsa. Oh üllatust, järgmised suusatajad olid pärast liidritest pudenemist alles 200 m kaugusel, mis tähendas minu jaoks 9 km uhkes üksinduses sõitmist enne kui jälitav grupp mu kinni püüdis. 1,5 ringi sõitsin rahulikult grupis sees ja taastusin, kuniks tundsin, et tasasel maal jääb meeste kiirus liiga madalaks ja tegin otsustava mineku, kaasa ei tulnud sellest grupist keegi. Nii oligi lõpp-protokollis koht 22 ajaga 1 tund 38 minutit ja 2 sekundit, 6. eestlane ja suure tõenäosusega 1. mitte suusataja. Olin üllatunud oma tulemust kuuldes, eesmärgiks seatud TOP 50 sai korralikult täidetud! Kindel on see, et ma olen võimsam kui kungi varem! Teistest aerutajatest: Andreas Baum 48. koht ja Tarmo Tootsi 83. koht

Paaristõugetega rahva ergutuste saatel mäest üles

Ilmselt (raudpolt kindlalt) mängis suurt rolli heas tulemuses Tartu Maratonil ka massöör, kes nägi minuga nädala sees roppu vaeva! Tänkjuu! :) Uuel nädalal ootavad ees kergemad treeningud v.a koormustest, et veelaagrit värskena alustada. 

19. veebruar 2017

Jääauk

Järjekordne nädal on oma lõpunoote saamas ja pigem sai juba alates neljapäevast saadik vaba pühapäeva oodatud, sest kumm vajus juba väga lõssi ära, ka enesemotiveerimine rasketel treeningutel muutus järjest keerulisemaks ülesandeks. Treeningud olid läinud nädalal kaunis intensiivsed ja nii mõnedki raskemad treeningud pidin olude sunnil uhkes üksinduses tegema. 

Nädala algusesse sobis ilusti varahommikune ja tunnine sissejuhatav ujumistreening, mis tähendab minusuguse amatöörujuja jaoks umbes 120 25-meetrist basseini pikkust (3000m). Kuna ma ülikoolis õppimisega veel alla andnud ei ole ja ei taha ka alla anda, siis 4 päeval nädalas omandan treeningute vahel teadmisi ja tarkusi. Nädalat alustav jõutreening oli aga kerge 3-tunnine põks - 7 harjutust, 10 seeriat, 6 kordust.
Marco Tasane: "Tehke järele rotid..."

Teisipäeva oli minu jaoks kummaline päev... Kõik asjad mida puudutasin purunesid minu käte vahel. Ja mitte ainult! Olime Andreasega TÜ spordihoonest suusad jalas mööda Emajõe jääd Tähtvere spordiradadele suusatama suundumas kui mind tabas järjekordne äpardus - talisuplus. Õnneks juhtus see kõik kaldale väga lähedal, kus vett umbes põlveni ja pääsesin kerge ehmatusega. Vähemalt nii mõnegi sõbra tuju suutsin selle looga kohe kõvasti paremaks teha - pole paremat rõõmu kui kahjurõõm 😁.

Vastukaaluks esmaspäeva õhtusele jõutreeningule oli meil plaaniks ka lühemaid ja intensiivsemaid jõutreeninguid - ringtreeningud ajameetodiga (3 x 20 min ja 10 x 5 min). Ring koosnes 10 harjutusest ja igat harjutust sooritasime 15 korda. Kuna Tarmo kadus mõneks trenniks Tartust ära, sain just 1 ringtreeningu koos Kapari ja Kaarliga SAK'is teha, kes päästsid seltskonnaga päeva, ikka tore vaadata, et ka teistel voolab silmadest piimhapet.

Nüüd kus Tartu suusamaratoni toimumine on tõsiasi, asendasime kõik jooksutreeningud suusatamisega. Alternatiivne maratonirada ja distants mulle pigem meeltmööda ei ole, arvan, et ligi 3-tunnine võistlussõit oleks aerutajatel paremini sobinud. Samas pole sellel talvel pikemaid kui 2-tunniseid maratonitreeninguid ka teinud, äkki isegi sobib sellel aastal see 34 km. Kuna sellel aastal lastakse start lahti eraldi gruppidena (max 600 inimest korraga), on aerutajad stardis pühapäeval kell 9.00 tormamas seitsme tuule poole. Prognoositav stardinumber 25, finišijoont ületades väga palju suuremat numbrit finišijärjestuses lugedes kuulda ja näha ei tahaks, läinud nädala suusatreeningud on näidanud, et see on väga reaalne, sest minimaalne keskmine kiirus rajal on olnud 18,5 km/h ja maksimaalne isegi 19,3 km/h.

Hoidke neil patsaanidel Tartu maratonil silm peal!
ETV suusasari 2014 Alutagusel - 2. koht
Suhteid sai klaaritud vana hea sõbra aerutamise ergomeetriga ja jätkuvalt ei suuda minu peopesad selle hõõrdumisega kohaneda ja käed on maru punased ja villis. Aga muidu on päris tore ergomeeter vastu peeglit asetada ja ennast kuni 1,5 h konstantselt vaadata ja oma tehnikat analüüsida (hästi tugev iroonia). Lisaks saadab treeningut tavaliselt üsna valjult möirgav muusikakeskus, mis viimasel treeningul (üllataval kombel alles) kellelegi ei meeldinud.

Lisaks sportlase igapäeva elule kasutasin vaese tudengina ära võimalust tasuta "kinos" käia. Selleks korraks oli teemaks dokumentaalfilm Tsernobõli katastroofist, kahjuks ise olin treeningutest piisavalt väsinud, et viimasel 20 minutil veel selget mõistust hoida ja aru saada... Nädalavahetusse mahtus ka visiit juuksuri juurde, selleks korraks siis väga meeldivad 30 minutit Salon+ stilisti saatel - suure tõenäosusega müüdud mees sellele ketile. Eelmistest postitustest on jäänud ka võlg sisse ühel tähtsal teemal nagu näiteks kodu - alates veebruarist läks minu ja Andrease tore kooselu kahjuks lahku ja sai kolitud Tartu linna kõrgemasse punkti Riia tänava tõusu otsa.

Tänasest hakkas Emajõe jää liikuma ja igatsus veele minekust süveneb.... Kaua ei ole vaja enam oodata...
Eesti MV 2016 1000 m kahekanuu Andreas Baumiga - võit!

12. veebruar 2017

Wall of shame vs Wall of fame

Pulai ajajärgu 2. mesotsükli esimese nädala märksõnaks võiks olla Tartu Ülikool... Algas ju esmaspäevast kevadsemester, mille üle ma väga õnnelik ei olnud, sest just olin saanud kuu aega ilma segava faktorita rahulikult treenida. Õnneks või kahjuks jõudis ka minuni see reaalsus, et professionaalse sportlasena õppekava täita mul ei ole võimalik ja ilmselt tuleb mõelda kuidas võimalikult valutult tudengipõlv veel aastakesed edasi lükata.
Au olla vägevatega aknal - teen kõik mis võimuses, et ka neil oleks au olla minuga.
Oh imet, taevased väed otsustasid tartlasi kergete külmakraadide ja õhukese lumevaibaga õnnistada, mis tegi mõningased korrektuurid meie treeningplaani. Treeningplaani jättis jälje ka väikene ebakõla suhtlemisel Eesti ja Ungari osapoolte vahel, ajame selle värske koostöö alguseaja kaela ja loodame, et edaspidi toimib kõik kui kellavärk. 

Treenerite trio
Nädal algas mõnusa kergustundega, kui Cooperi testi jookstes olin alates esimestest meetrites juba tunde poolest piirajas, siis jooksutreeningud nädala alguses olid lust ja lillepidu - keskmine kiirus alla 12 km/h 75% pulsi juures ei kukkunud. Kahjuks esimesi väsimuse märke kaua oodata ei tulnud, ilmselt sai organism kevadsemestri alguse tõttu šoki, sest alates kella 8 hommikul kuni hiliste õhtutundideni olin kui orav rattas. Lisaks sain osadelt õppejõududelt juba korvi, sõbralik soovitus oli, et ma järgmine aasta ainet tegema tuleksin, kui mu laagriplaanist kuulsid... siit ka otsus.

Korrektuurid mis plaani ilmusid olid soetud jooksu- ja suusatreeningutega. Kindel on see, et mina, Tarmo ja Andreas läheme endast parimat andma, et Tartu suusamaratonil kõrges konkurentsis olla! /NB! Andreas Baum oli Alutaguse suusamaratonil 11. KOHAL, muljetavaldav, mis?!?!?) Seega asendusid meie jooksutreeningut suusatamisega, mis mulle isegi sobib väga, sest vana sõjavigastus - säärte luuümbrisepõletik, lõi välja. Aeroobsel tööl on meie kiirused pigem väga head - isegi 18,2 km/h, kahjuks puudub veel ülevaade maksimaalsest pingutusest, kindlasti halb see ei ole. Jõusaali treeningud jätkuvalt veel harjumatult pikad ja tonnaaž üsna mitmekohaline number! Treeningnädalale panime Andreasega punkti aktiivselt - natukene üle 3 tunni bromantikat Tartu linnas jalutades ja geopeitust harrastades - 6 uut aaret.
Hapniku võlg juba aastast 2006 kui alustasin treener Tiina käe all 
Nädala sisse mahtusid veel sellised meeldivad asjad/tegevused nagu mälumäng, massaaž ja fotograafia. Teisipäeval rääkisin ennast kaasa Karmo & Kompaniiga mälumängule Naiivi, kus me just teadmistega küll ei hiilanud, aga hea vaheldus sellegi poolest. Üle mitme kuu lihashooldust pigem nautimiseks nimetada ei saa, aga äärmiselt hea meel ja tänulikkus massöörile! 😉 Last, but not least - tuletasin meelde kuidas peegelkaamerat kasutada ja selleks sai valitud võrkpalli naiste I liiga kohtumine Mectus vs Peetri.
Kõige kohutavam fotograaf vms tiitel on minu...


.

5. veebruar 2017

Katsed...katsed...katsed...

Kõvasti ülekeskmise põnev nädal on tänasega lõppemas, aga see ei tähenda, et põnevus eelseivatel nädalatel kuhugi kaoks. Äärmiselt positiivne oli Eesti aerutamise kajastamine meedias, saime koondisega anda nii mõnelegi ajakirjaniku küsimusele vastuseid. Ise luban hõivata meedia tähelepanu veelgi võimsamalt ja muidugi positiivsete nootidega juba sellel suvel alates mai keskpaigast, kui algab aerutajate võistlushooaeg. Vastasel juhul ei oleks ka praegune tähelepanu õigustatud...

Vaata ERR'i uudislugu siit!
Teisipäeval kohtusime oma gigandist uue peatreeneriga esimest korda Eestimaa pinnal. Nagu uudisloos öeldud, oli esmakohtumine soe ja paljulubav. Esimene päev nägi ette treenerile meie treeningvõimaluste ja -vahendite tutvustamist ning ühtlasi ka 2017. aasta võistlushooaja plaani konkreetset planeerimist koos konkreetsete laagripaikade ja kuupäevade kinnitamisega. Märksõnaks plaani koostamisel võiks olla "No Estonia", ehk 2017. aastal on üsna palju kodust ära olemist ja eriti just Ungaris Budapestis, kus on võimalik treenida koos Ungari rahvuskoondisega. Läbirääkimised käivad ka eestlaste lubamiseks Ungari aerutamisvõistlustelt osavõtmiseks - peatreener ise oli lootusrikas. Viimane ongi üks eestlaste suurim puudujääk, liialt vähe heal tasemel võistlusi - Ungarissisesed võistlused on sealse tugeva aerutamistaseme tõttu justkui mini EM'id või MM'id. 


Kevad/suvekodu - Budapest
Esimesel katsete päeval pandi proovile meie võimekus jooksmises - vana hea Cooperi test. Sel hooajal oli see minu jaoks juba 3. kord end 12 minuti jooksmises proovile panna. Selleks korraks jäi tulemuseks tagasihoidlikud 3350 m, mis on 60 m vähem kui okroobris. Erinevus oli aga selles, et sel korral sain nii pikka distantsi läbida esimest korda sisetingimustes 200m pikkusel ringil, mille tõttu olid ka kurvid häirivalt teravad. Aerutajate parim oli Tarmo Tootsi, kes oma ligi 100 kg kehamassiga (anna andeks kui liiga tegin) 3500 m!!! Peatreeneri enda parim tulemus enne Sydney OM'i 3700 m!!! Kokkuvõttes on kaunis palju arenguruumi veel. Katsete teises osas pandi proovile meie jõuline võimekus: rinnalt lamades surumine 135 kg ja alttõmme vastu lauda 110 kg (115 kg jäi lahutama kahel korral olematu 1 cm suurune vahe...), mis on minu tavaline, seega esimene päev kõige positiivsemaid emotsioone katsete osas ei pakkunud. Parim oli Kaspar vatavalt 145 kg (150kg hõng oli õhus) ja 120 kg. Härra peatreeneril enne Syndey OM'i siis vastavalt 190 kg ja 130 kg. Väga ebaviisakas oleks olnud õhtul Imrele mitte Tartut tuvustada, seega seda me ka tegime!


Teine päev. Meie jaoks uus ja huvitav proovilepanek. Pole varem sellist testi teinud, kus tuleks joosta 3 x 400m maksimaalselt 6-minutilise intervalliga. Aimdus oli olemas, et see on hästi "kerge" ja nii see ka oli. Pärast teist 400m lõiku tundus loogilisem kätel kõndida kui jalgadel... Kolmandast ei ole mõtet üldse rääkida :D Aga ajad olid vastavalt 00:59 ; 01:02 : 01:02. Esimisel 400m kupatas Kaspar kõige tugevamini, lausa 00:57, edasi võtsin juhtrollid üsna veenvalt enda kätte. Jooksmisele järgnes 2 minuti jõunäitajate test 40 kg kangiga rinnalt lamades surumises ja vastu lauda tõmbamises. Surumises enda kontole 100 kordust, parim oli Tarmo 132 kordust, ka Kaspar oli minust tugevam 108 kordusega. Tõmbes tegin üllatuse endale oma 161 kordusega, mis oli korralik parandus ja jäi koondise parimaks. "Nende tulemuste eest OM medaleid ei jagata! Need katsed on mõeldud enda füüsilise võimekuse arengu jälgimiseks!" by Imre Pulai.

Hunnik testosterooni...
Taastav nädal lõppes 90- minutise ringtreeninguga ja 90- minutilise (15 x 3') süstaergomeetri treeninguga ja pühapäeva hommikuste pannkookidega! Esmaspäeval hakkab algab kevadsemester - not so exciting news...