12. veebruar 2017

Wall of shame vs Wall of fame

Pulai ajajärgu 2. mesotsükli esimese nädala märksõnaks võiks olla Tartu Ülikool... Algas ju esmaspäevast kevadsemester, mille üle ma väga õnnelik ei olnud, sest just olin saanud kuu aega ilma segava faktorita rahulikult treenida. Õnneks või kahjuks jõudis ka minuni see reaalsus, et professionaalse sportlasena õppekava täita mul ei ole võimalik ja ilmselt tuleb mõelda kuidas võimalikult valutult tudengipõlv veel aastakesed edasi lükata.
Au olla vägevatega aknal - teen kõik mis võimuses, et ka neil oleks au olla minuga.
Oh imet, taevased väed otsustasid tartlasi kergete külmakraadide ja õhukese lumevaibaga õnnistada, mis tegi mõningased korrektuurid meie treeningplaani. Treeningplaani jättis jälje ka väikene ebakõla suhtlemisel Eesti ja Ungari osapoolte vahel, ajame selle värske koostöö alguseaja kaela ja loodame, et edaspidi toimib kõik kui kellavärk. 

Treenerite trio
Nädal algas mõnusa kergustundega, kui Cooperi testi jookstes olin alates esimestest meetrites juba tunde poolest piirajas, siis jooksutreeningud nädala alguses olid lust ja lillepidu - keskmine kiirus alla 12 km/h 75% pulsi juures ei kukkunud. Kahjuks esimesi väsimuse märke kaua oodata ei tulnud, ilmselt sai organism kevadsemestri alguse tõttu šoki, sest alates kella 8 hommikul kuni hiliste õhtutundideni olin kui orav rattas. Lisaks sain osadelt õppejõududelt juba korvi, sõbralik soovitus oli, et ma järgmine aasta ainet tegema tuleksin, kui mu laagriplaanist kuulsid... siit ka otsus.

Korrektuurid mis plaani ilmusid olid soetud jooksu- ja suusatreeningutega. Kindel on see, et mina, Tarmo ja Andreas läheme endast parimat andma, et Tartu suusamaratonil kõrges konkurentsis olla! /NB! Andreas Baum oli Alutaguse suusamaratonil 11. KOHAL, muljetavaldav, mis?!?!?) Seega asendusid meie jooksutreeningut suusatamisega, mis mulle isegi sobib väga, sest vana sõjavigastus - säärte luuümbrisepõletik, lõi välja. Aeroobsel tööl on meie kiirused pigem väga head - isegi 18,2 km/h, kahjuks puudub veel ülevaade maksimaalsest pingutusest, kindlasti halb see ei ole. Jõusaali treeningud jätkuvalt veel harjumatult pikad ja tonnaaž üsna mitmekohaline number! Treeningnädalale panime Andreasega punkti aktiivselt - natukene üle 3 tunni bromantikat Tartu linnas jalutades ja geopeitust harrastades - 6 uut aaret.
Hapniku võlg juba aastast 2006 kui alustasin treener Tiina käe all 
Nädala sisse mahtusid veel sellised meeldivad asjad/tegevused nagu mälumäng, massaaž ja fotograafia. Teisipäeval rääkisin ennast kaasa Karmo & Kompaniiga mälumängule Naiivi, kus me just teadmistega küll ei hiilanud, aga hea vaheldus sellegi poolest. Üle mitme kuu lihashooldust pigem nautimiseks nimetada ei saa, aga äärmiselt hea meel ja tänulikkus massöörile! 😉 Last, but not least - tuletasin meelde kuidas peegelkaamerat kasutada ja selleks sai valitud võrkpalli naiste I liiga kohtumine Mectus vs Peetri.
Kõige kohutavam fotograaf vms tiitel on minu...


.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar