22. veebruar 2015

Belmeken -> Otepää -> Vila Nova de Milfontes

Vahel tuleb kas postitusi blogisse teha kolm in üks ehk teisisõnu kolmest erinevast, tähtsamast väga huvitavast teemast.

Alustuseks hakkan jälle lahtiseid otsi kokku tõmbama ja toon teieni Bulgaaria suusalaagri viimased "huvitavad" päevad. Üleüldse võtsid viimast nädalat kõik sportlased juba rahulikemas nootides - aerutajte talvine MM (Tartu Suusamaraton) oli tulemas. Vaikselt hakati ka suusatamisest puhkama ja koliti ära siseruumidesse, kes jõudu tegema, kes tranasööri tõmbama või kes ratast sõitma. Ühlasi valitses väljas ka tormine ilm, külmakraade kõigest 7*C, kuid tuulekülma indeks tõusis isegi tunnetatava 27*C 'ni. Küll aga ei seganud see mind ja terassüdamega meest Tarmot. Suusatreeningute ajal veendusime, et kui torm peaks jätkuma, siis koju sõiduga läheb meil hapuks ja paratamatult nii läksgi. Kuna tuul oli autoteele puhunud kokku kohati kuni 3 või 4 meetrised lumevaalud, kõvad kui betoon, siis koju sõitu polnud nii pea oodata. Märkasime kohaliku tööjõu laiskust ja otsustasime ka oma käed külge panna, ju vist oli meeste koduigatsus nii suur, aga tolku ei midagi, ootasime uut päeva, mille lõppedes saime ka sõitu, kuid nüüd juba otse Otepääle. Olime lumevangis istunud juba 36 tundi (33 tundi kulub Eestisse sõiduks).

3 meest Eestist vs 1 mees Bulgaariast (töödejuhataja)

Lumefreesid, mis tee puhtana peaks hoidma väga ei saanud hakkama

Nüüd aga Tartu suusamaratoni juurde, kus aerutajad panid ikka paganama kõvasti! Vaatamata hullumeelsetele seiklustele eelnevatel päevadel olime Andrease ja Tootsiga kolmekesi TOP 40's! Hullumeelne!!! Muidugi olid meil suusad ka väga hästi libisema ja pidama määritud, ei kurtnud ükski aerutaja kehva suusa üle - siin kohal tulebki tänusõnad postitada Eesti Aerutamisföderatsiooni presidendi Martin Pedai (suuskade määrimisse organiseerimise eest) ja Craft/ToKo maaletooja Risto Rooneti (suuskade määremise eest) kapsaaeda. Oma sõitu kirjeldavad märksõnad on: hammastega kinni hoidmine, vihaga panemine. Eesmärgiks võtsin endale ületada Jüri Jaansoni parim koht Tartu suusamaratonil 1999. aastal, milleks on väga kõrge 38. koht. Esimesed 4 km oli hilisem võitja käeulatuses ja selgelt silmaga näha, edasine võistluskäik sujus stabiilselt ja vaikselt tõusavas joones. Poolel distantsil olin veel 32. Ei suutnud sõita ilma, et oleks varustust lõhkunud, umbes 17 km enne finišijoont astuti mu suusakepp 2 cm lühemaks, kartsin et nüüd on kõik, täna tugevale rajapõhjale sain sõitu katkise kepiga jätkata. Kahjuks ei suutnud just kinni püütud pundiga kaasa minna. Olen enamgi kui kui kindel, et om aerutaja paaristõukega ei oleks ma sellele pundile sõnaõigust jätnud! Nii jäigi finiši protokolli juba 46. km välja sõidetud 25. koht ajaga 3 tundi 1 minut ja 28 sekundit. Andreasele kuulus kõrge 31. koht ja Tarmole 36. koht.

Foto: Kayvo Kroon

Foto: Kayvo Kroon


Praeguseks olen Eestimaalt juba sooja Portugali ära põgenenud ja tegelen oma päris alaga, aitab küll rahvaspordist! Treenin ookeani-äärses väikses linnas nimega Vila Nova de Milfontes, kus elab umbes 5000 inimest. Kõige huvitavam on see pisike fakt, et treenin koos Valgevene U-23 kanuukoondisega. Siiani olen sõitnud rahulikult kilomeetreid alla ja esmaspäevast algab õige treeningnädal pihta. Jõgi, kus aerutan, on sõidetav 25 km pikkuselt, õnneks nii paljut endal vaja lähe. Paadiks on Plastex Evo 200, mõeldud küll sprinteritele, kuid endale väga meeldib ja ei ütleks, et Nelole alla jääb. Olen jõudnud ka ümbrust uurimas käia, ookeanis väga külm ja loodus on kummaliselt huvitav. Temperatuurid 15-20*C juures.

Jõusaali seinal

Lennuk


Linna peatänav

Looded


5. veebruar 2015

Suur LUMI!

Rohkem kui meeter lund tuli maha ja valgeks läks maa, kuus aerutajast mehehakatist nüüd suusarajale ei saa :(

Sõbrad on kiusamiseks ;)

Selline seis on suusarajal

Teine treeningnädal Belmekenis on mööda tuisanud ja vägagi positiivsetes nootides. Päevakava oli eelmise nädalaga täpselt sama. Hommikul enne söömist kerge jooks äratuseks (valetan, sest uni läheb ise juba 6.30 paiku ära), hommikune treening suusarajal ja õhutne treening jõusaalis ja nädala viimasel päeval basseinis. Kui rääkida suusaradadest, siis neid siin enam ei eksisteeri, küll aga on autoteed olemas, mida mööda on võimalik vägagi edukalt suusatada. Ise oleme mööda autoteed mäest alla sõitnud umbes 8,5 km mööda käänulist teed, kus kiirusega 50 km/h kurvi kihutades loodad ainult üht - et ühtegi autot vastu ei sõidaks. Selle 8,5 km'ga libiseme me umbes 1970m kõrguselt 1755m ja kõige lõbusam osa treeningust on selle kõrguse vahe tagasi sõitmine :) Üha lähenev Tartu suusamaraton pani mind rohkem klassikalises tehnikas treenima, õnneks suudan uisutavate Ässadega sammu pidada, mäkke minnes on raskem, aga üksinda treenima ei pea. 

Suusarada

Veel oskan lisada, et jõudu on poistel juurde tulnud küllaga! Endale enam 110 kg'ga 6 seeriad surumises pinget ei paku ja täna läksin 115 kg peale üle. Napilt napilt pidin tunnistama pärast surumise seeriaid 130 kg kangile alla jäämist. Tõmbe kangile võib ka vabalt üle 100 kg panna. Oma pisikese keha kohta jõudu peaks jaguma, tuleb ainult suvel oma kanuus ära realiseerida! Aga küll seda jõudu veel juurde tuleb! 

Biceps

Tegelikult ei taha kakelda ;)

Treeningplaani tõi muutusi äkitselt maha sadanud lumi, mis ulatus kohati üle pea. Olime sunnitud suusatreeningu katki jätma ja asendasime selle pallimänngudega, mis oli tore vaheldus. Muidugi ei saanud me kasutamata jätta võimalust teha tagasi lapsepõlve (2. korruse rõdult lummehüpped), sest sellist lund polnud meist keegi varem näinud! Lund on tõesti palju, kohe ei tahakski, et juurde sajaks, kuid ilmaprognoos ennustab veel ühte sellist sajulainet siia piirkonda.

Võib ka nii

Puhkepäeval oli ilmtingimata vaatamata tugevale tuisule linna saada! Külastasime seekord väiksemat ja lähemat linna nimega Velingrad. Oleme seal ka varem käinud, kuid sel korral uurisime linna teisi külgi. Leidsime nii mõndagi huvitavat ja vajalikku. Leidsime väikese saiaputka ja mõtlesime, et oleme tublid olnud küll ja võtame pisikesed õunapirukad ja peab tõdema, et 0,5€ eest sai pirukat umbes 300g! Teel tagasi mäkke ostsime teeääres olevate tädide käest koahlikku mett, mis on tõesti puhas kuld! Kuid mida üles poole jõudsime seda huvitavamaks läks, tee oli kohati täiesti kinni tuisanud ja umbes 8 km enne kodu jõime lumevangi. Kulus tund, et auto tee äärde saada - vähe võimakatelt sõidukitelt eest ära - ja kulus järgmine tund, kuni saabus lumefrees, mis meie tee vabastas. Õnneks oli see aeg autos sisustatud ja igav ei hakanud! 

Piiiirukaaaas

Igav ei hakanud ;)