Joosep Karlsoni spordiblogi: Magusa järele janunen!

Another 3 weeks in the books. Mööda läks nädalane laager Viljandis, esimene Xdream, taastav nädal koos koormustesti ja Pühajärve regatiga ning ka töisem nädal Pärnus "uhkes" üksinduses. Kronoloogilises järjekorras kõigest lähemalt.

Enne testi oli pöial püsti, veel...

Esimene päev Viljandis näitas väga selgelt, et noored süstapoisid on talvega kõvasti rammu juurde kasvatanud ning minu mõnevõrra kehvem erialane võimekus ei luba veel nina ninas noorte süstapoistega võidu sõita. Olin ühtäkki enesegi jaoks ootamatult olukorras, kus olin treeningutel jälitaja rollis. Veel 50:50 küünarnukiga jätsin ka mõned kanuutreeningud pooleli, alternatiiviks valisin süstatreeningud. Plaane lõi sassi ka väga tuuline ilm, mistõttu osad veetreeningud ei täitnud kindlasti oma eesmärki seoses tormituulte ja -lainetega, kehvematel päevadel tuli treening suisa vee pealt maa peale üle tuua. Kokkuvõttes jäi Viljandi laager kuidagi väga kripeldama, täpp i'le jäi kindlasti panemata, vaatamata sellele, et sportlased kellega koos treenida olid kiired.

Kui Viljandis jäi täpp i'le panemata siis läinud treeningtsükli viimasele koormavale nädalale pani mõnusa rasvase täpi Ace Xdream Elva etapp. Eesmärkideks oli B- rada esiteks lõpetada, teiseks teha võimalikult vähe vigu, mis tooks kaasa trahviminuteid ja kolmandaks kanuuga ikka eesotsas olla. Eesmärgid said täidetud möödaminnes, teine kord võiksime ka õigeks ajaks starti jõuda ning legendi põhjalikumalt lugeda, et ei võtaks kõiki üleliigeseid punkte ära. Tundus, et tiim pidas ka ilusti vastu ja pärast kuut tundi ratast, kanuud, jooksmist ja ujumist olid naeratused jätkuvalt näol! Tänks Janno & Anna, et vahva väljakutse õhku viskasite! Trahvi tuli ka ainult 15 min!

Põhimõtteliselt võitsime

Üks põhjus miks me starti hilinesime oli kaardialuse projekteerimine oma peas ja selle elluviimine - vaja läks kinkekarpi, kahte metallist riidepuud (tagantjärele tarkus - piisanud ka ühest) ja kahte oksa.

Taastaval nädalal oli päris laastav lõpp. Esialgu laupäeval toimuma pidanud Pühajärve regatt lükkus tormimõõtu tuulte tõttu päeva võrra edasi pühapäevale ja ning pühapäeval toimuma pidanud koormustest tuli päeva võrra varasemaks. Koormustest kanuuergomeetril näitas, et organism on (vist) hästi treenitud, mida toetavad ka jõunäitajad ja jooksutulemused, küll aga ei ole head lood kanuuspetsiifilise võimekusega. Seda negatiivse varjundiga informatsiooni tuleb võtta väga rahulikult - targalt treenides on võimalik septembri lõpuks olla seal kus tarvis, tuleb arvestada sellega, et otseteid pole, prioriteet nr 1 on küünarnukk korda saada.

Päev hiljem toimus pea ideaalsetes tingimustes Pühajärve regatt - 5 km. Arvestades hetkevormi siis ajaline kaotus rekordile oli tühised 4 sekundit, mida võib kindlasti võiduks lugeda. Võistluseks oli mul endale seatud 4 erinevat eesmärki, millest 3 täitusid kenasti:

Jõuda valuvaba küünarnukiga finišisse - TEHTUD
Võita meestekanuu võistlusklass - TEHTUD
Võita klubikaaslase Keviniga sõlmitud kihlvedu kohvrile kaljale - TEHTUD
Olla absoluutarvestuses 6 parima seas - olin 9. - TULEB UUESTI PROOVIDA

35 minutit pärast finišeerumist anti lähe juba uuele stardile - 10 km, sedapuhku legendaarse aerutaja ja aerutamistreeneri Heino Kurveti mälestuseks, kes käesoleval aastal läks taevasesse riiki. 10 km oli Kurveti lemmikdistants, samal distantsil saavutas 1971. aastal Heino MM'il NSVL'i esindades neljasüstal KOLMANDA koha. Minu jaoks oli see kohustus/austusavaldus, et ma olen stardijoonel, paadiklassiks oli sel korral meeste kahekanuu. Kahesüsta peale minu ja Andrease hammas ei hakanud ja lõpetasime memoriaali teisena. Taustaks Heino Kurvetist veel nõnda palju, et tema oli treeneriks minu treenerile Tiina Hodakovile ja teisele Pärnu treenerile Uko Kõrgele. Tegemist oli kuldsete kätega mehega, kes pälvis oma kodu, Lusika talu, ehitamisse panustatud töö eest ka Viljandimaa kauneima kodu tiitli 1998. aastal.

Võitjad Pühajärvel ja Heino Kurveti memoriaalil

Läinud nädal tõi kaasa endaga päris olulise koormuse tõusu. Keha ei olnud nõus seda aga vastu võtma - valmisolek, värskus, tahe, motivatsioon jpt nüanisid käisid kui ameerika mägedel ja vägagi ettearvamatult. Veelgi arusaamatum tundus see kõik selle taustal, et olen suurema fookuse pannud korrapärasemale taastumisele ja toitumisele. Unetunde kogunes öösel minimaalselt 8,5 ning lisaks vähemalt pooltunnikest iluund lõunalgi. Iga päev lähemale nädalalõpule muutusin ma koos treeneriga ärevamaks, mõtted enda peas muutusid järjest enesekriitilisemaks - laupäev & pühapäev juhe seinast välja. Reedel saatsin ka vere analüüsimisse, loodetavasti annab see mingit infot, vastasel juhul on vaja otsida nõela heinakuhjast. Veel parem oleks kui see oli kordumatu anomaalia - limonaadi on sidrunitest sel hooajal pigistatud juba küll, janunen juba millegi magusma järele!