Almost done. Two more to go!

Enne kui aerutaimise võistlushooaja täiesti lõplikuks saab kuulutada on jäänud veel kaks võisltust: Balti MV Lätis Jelgavas ja Eesti KV viimane etapp Pritital, õnneks on minul karikavõit kindlustatud ja minu osavõtt kellegi tulemust enam ei muuda ka, aga nii oma vormi testimiseks ja oma arengu jälgimiseks on ju hea vaadata, kas jõuan juba kiiremini 9 km ka sõita :)

Enne veel, kui hooaja lõpetamisest kirjutama kiirustan, räägin kiirelt ära ka vahepeal toimunud võistlused ja retked! Alustan 14. septembriga, kui toimusid Eesti MV maratonis ja distants oli tapvalt pikk - 38 km! Võistluse eesmärgiks oli kaksikvõit Andreasega ja nii ka juhtus. Esimesed 200 m lammutasin koos Andreasega, et teistega väikene vahe sisse saada ja ning siis vedasin Andreast lainel ligi 30 min. Kuna mul oli pulss ikka veel kõrge stardikiirendusest lasin ka Andreasel vahelduseks 5 min tööd teha, kuid alguses see väga ei toitnud, sest näha oli, et ka Mihkel ja Boitsov soovisid meid kätte saada ja liikusid meiel nende 5 minutiga kõvasti lähemale. Järgnes jälle minu 6 km pikkune soolo, nüüd olime juba kindlalt eest ära sõitnud võimalikult väikese energiakuluga. Lasin Andreasel veel antukene vedada 20. kilomeetril, kuid tema jõud oli raugenud ja vedasin ta 32. kilomeetrini ilusti välja ning siis otsustasin minna oma teed. Ajaks pandi mul kirja 3 tundi ja 2 minutit ning Eesti meistritiitel maratonis sai kergelt kaitstud ning pealegi saime ilusa kaksikvõidu Pärnusse tuua! 

Entusiastlikult peale ikka!

20. kilomeetril 

Päästev finiš!

Nii võib juhtuda pärast 3 tundi põlvitamist! Valus oli.

Eesti meistrid maratoni aerutamises 2013

Nagu ma juba mainisin, siis EMV maratonis sõitsime energiat säästvalt, kõlab kuidagi imelikult minu ja Andrease kohta, tavaliselt ikka pedaal põhjas! Asjalood olid sellised, et tarvis oli jõudu säästa järgmiseks nädalaks, kui toimusid maailma meistrivõistlused maratonis. Eestis sõitsime ära juba pühapäeval ja kohal olime esmaspäeva õhtul. Eelmises postituses mainisin, et koht on vana hea Kopenhaagen ja võib vist ka nii edaspidigi öelda, sest kehvade tulemustega me sealt just tagasi ei tulnud! Elasime nagu eelmiselgi aastal telkides, kuid seekord juba tugevamates telkides. Süüa keetsime ka ise (Tiina keetis koos veteran sportlastega). Kolmapäeval ja neljapäeval võistlesid veteranid, see oli n-ö soojendusüritus MM'iks. Meie oma veteranid olid 17. ja 19. koha peal. Ise tegin ka kolmapäeval veel päris raske treeningu koos jooksudega, mis tundusid nii nii kerged, sest mul oli kerge paat! Kahjuks tundusid jooksud võistluse ajal ikkagi väga rasked. Meil õnnestus kunagine Eest aerutaja Viljandist pehmeks rääkida, kes nüüd Austraaliat esindab, ja ta laenas mulle nii ühese kui ka meile kahese kanuu. Lausa lust oli sõita maratoni kergete paatidega. Muidugi ei saanud me läbi ka probleemideta, suutsin ühekanuu võistluse ajal katki sõita - tõmbasin paati mööda silda, kui paadiga jooksin ja põhi oli kannatada saanud. Õnneks ütlesid vennad Nelo Truck'ist , et see on tavaline asi ja tegid paadi õhtuga korda! Ühese sõidust nii palju, et stardi tegin kehvasti ja jäin lainete suppi, esimese ringi lõpus olin alles 8. kuni 10. kohal, kuid koos prantslasega suutsime enda ees nii palju kinni püüda, et jäime 5. ja 6. Mina ikka viiendaks. Koht on hea, kuid alati võiks paremini, sest medal oli juba käe ulatuses!

Kahekanuul tegime päris hea stardi, esimesse pöördesse läksime neljandatena, kuid pöörded ei olnud meiel kõige paremad ja seal meist liidrid eest läksidki ja tulid veel poolakadki mööda. Esimesel ülejooksul näitasime poolakatele natukene oma hambaid ja trügisime agressiivselt neist ettepool sillal ja saime väikese vahe sisse nendega. Ülejäänud distantsi sõitsime üksinda 4. positsioonil ja nii finišini välja. Suutsime ka kahekanuu katki sõita, esiotsa ei olnud enam võimalik ära tunda, kuid vennad Nelost tegid jälle tubli töö. Seega jäi meie tulemuseks tubli 4. koht - puumedal! Enam paremat võistlusreisi annab oodata! 

Meie palatka

Austraalia viljandlane

Prantslasega teisi püüdmas

Nii ma paadi lõhkusingi

Esiots oli meie töö

Koju!

Nüüd, kus juba paar päeva on kodus ka saanud olla, olen ka paar trenni teinud, üldjoontes on puhkenädal. Küll käisin oma uut aeru proovimas, mis on veidikene suurem ja ka teistsugune mudel. Koolide vahelisel jooksuvõistlusel osalesin ja pean tunnistama, et Andreas on paremini jooksma hakanud. Uuest nädalat täis võimsus peale ja võistlushooaeg 2014 hakkab põhja alla saama.

Start

2000m lõpp

Tagant

Eest

Treeningud maratoniks

Alustuseks sellest, et vabandused, et ei ole juba kuu ja 2 päeva blogisse sissekandeid teinud. Aga kui järele mõelda siis midagi huvitavat ei ole selle aja perioodiga juhtunu, mis vajaks ära märkimist. Nüüd aga kirjutan kiirelt, mida lahedat pärast MM'i Kanadas juhtunud on.

Esimese asjana pärast koju jõudmist otsustasin jalad kaheks nädalaks seinale visata ja suvest viimast võtta. Küll ei puudunud puhkuse osast ka sport! Sest juba samal nädalavahetusel võistlesin oma viimastel Eesti juunioride meistrivõistlustel, kus muidugi kõik oma sõidud võitsin ja eriti teistele sõnaõigust ei andnud ehk siis 4 juunioride meistritiitlit juurde. Sel aastal 500 m distants poistel asendatud 200m distantsiga ja pärast nädala ajalist puhkust oli juba tunda, et kiirus on täiesti kadunud, kuid tõmme oli muutunud võimsamaks, nüüd ei teagi kas puhkusest või millestki muust. Pärast juunioreid võtsin ühe nädala veel taastumiseks raskest hooajast, korra käisin jooksmas ka ja muidugi ajapeale- Aasta jooksu etapp 5 km ajaga 17.39. 

Nüüd olen juba 3 nädalat täierauaga agu andnud ja treeningud Maratoni võistlusteks käivad täies hoos! Pole praktiliselt päevagi, millal me ilma paadita ei jookseks kusagil Pärnu jõe vasakkaldal ja inimesi segadusse ei ajaks :) Põlved kannatavad ilusti pikad maad ära ja 20 km ots möödub lausa lennates. Enne kooli õnnestus mul pilk peale visata ja hetkel ehitamisjärgus olevale Eesti esimesele sõudekanalile. 10 km pikkune paadi matk oli mõnusaks vahelduseks pärast pikki treeninguid ja keskkonna vahetus tegi ka ainult head! Sest loodus erines seni nähtust totaalselt. 1. septembril osalesin ka Jüri Jaansoni 2 silla jooksul, kus olin endale eesmärgiks seadnud koha esimese 100 seas. Eelmine aasta lõpetasin 77. koha peal ja pidasin umbes sama koha peal lõpetamist õnnestumiseks. Küll olin poole maa peal 91.positsiooni hoidmas ja Andreasestki maas mõningad sekundid, kuid viimased 3 km olid mul sedavõrd tugevad, et jooksin ennast 84. kohale. Mainin ära, et parim koht on saavutatud 2 aastat tagasi- 57. Konkurents on läinud nii palju tugevamaks, et 100 seas püsimine muutub iga aastaga aina raskemaks. Ja oma 4. Jaansoni jooksu särgi teenisin endale ka välja. Nüüd käib kooli ja trenn koos ja nädala pärast on juba Eesti MV maratoni aerutamises ning pühapäeval peaksime Taani Maratoni MM'ile minema, mis on minu jaoks juba tuttav ja hea koht! 

 Tulevane kanal

Söök oli prii

Oh Canada!

Hooaja tähtsaim võistlus siis selleks korraks läbi, tahaks öelda, et läks hästi ja samas tahaks öelda, et läks halvasti. Eks igaüks arvab ise nii kuidas ise arvab! Mina enda poolt lisan nii palju, et finaalis põrusin ja alati oleks saanud paremini. Kahjuks rohkem enam võimalusi juunioride klassis ei avane. 

Kanada poole alustsime lennureisi esmaspäeval Tartust koos Tiinaga ja kohale jõudsime juba sama päeva õhtul. Lendasime Helsinki kaudu, kus pidime ka 2-tunnise lennu edasi lükkamise üle elama. 8 tundi lennusõitu oli piin, hullem kui autosõit, vähemalt näidati teleritest "How I met your mother'it", vaatamata sellele, et kõik osad nähtud, hoidis see ikkagi lennu ajal tuju üleval. Toronto lennujaamas ootasid meid oranži riietunud vabatahtlikud, kes meid bussi juhatasid, mis meid 2 tundi Kanadas ringi sõidutas ja lõpuks ka ööbimispaika viis.

Teisipäeva hommikul tuli ärgata kellaga seitsmest. Lõunaks läksime kanali äärde, kuid kahjuks paati mul veel ei olnud. Trenni sain Plastexiga ära teha, mille laenasime Kõrgestaanlaselt. Kõik oli väga uus ja erinev. Minu paat on keha juurest lai, siis Plastex oli kõvasti kitsam, alles treeningu lõppedes harjusin ära, ilma et peaks kartma sisse käimist pärast igat tõmmet. Süüa saame hommikuti ja õhtuti hotellis ja lõunati kanali ääres. Päev lõppes varajase magama minekuga. Kõik järgnevad päevad kadus uni juba 5.30 hommikul ära, Eesti aja järgi oli kell 12.30. Kolmapäeval sain kätte ka oma paadi, milleks oli juba kõvasti normaalsem paat! NELO! :) Otse tehasest, tehase lõhn oli küljes alles, aga paat oli XXL suuruses, mis on minu jaoks ülemõistuse suur! Õnneks aitas hädast välja Braca-Sport kellel oli ka minu suguste jaoks üks paat varuks. Mudel ei olnud küll sama, mis minul, kuid sellega harjumine käis kähku ja vaevalt kilomeeter sõidetud, tundsin ma ennast juba mugavalt. Kiirel ka kaks trenni enne tähtsat võistlus päeva ja võis koju ära minna.

Väike kõne?

Neljapäeval, esimesel võistluspäeval, sujus kõik hästi, eelsõidust edasi saamisega probleeme ei tekkinud ja aeg 4.07, varu jäi veel sisse, viimased 150 m sai selja juba enam vähem sirgeks lasta. Minu sõidu võitis sama distantsi maailma meister, kes tagas otse edasipääsu ka A-finaali. Ise pidin kohta finaali otsima minema poolfinaali. Poolfinaal toimus umbes 6 tundi pärast eeslõitu. See oli minu jaoks uus, sest kunagi varem ei ole ma nii võistelnud, et praktiliselt esimese päevaga oleks minu saatus otsustatud olnud. Poolfinaalis ma stardist nii hästi minema ei saanud, kui eelsõidus, eks poolfinaalis pandi rohkem välja ka. Esimese 250 m peal olin ma alles seitsmes, kuid mitte palju maas esimesest. Kohati sega esimese 500 m peal ka tugev parem tuul. Vaatamata tugevale kahjuks tuulele olin poole distantsi peal 4. tõusnud ja jätkasin tõusmist. Umbes 300 m enne lõppu panin spurdi ja mõnus oli vaadata teisi endale selg ees vastu tulemas. Kuigi 750 m peal olin veel 4. siis finišijoonel olin ma esimene. Hea tunne oli, sest jõudu jagus sõidus ilusti ja ei olnud veel päris maksimaalse pingutuse lähedal. Esimene sõidu võit suurvõistlustelt andis hea tunde! 

Lõuna

Kolmanda päevaga olid minu võistlused peetud. Finaalis ma kõrbesin täielikult, tean et olen võimeline rohkemaks, kuid liigne enesekindlus ja suur panemise tuju vedasid mind alt. Ei seganud tuul, ei olnud probleem paadis, ei olnud viga aklimatiseerumises, vaid minus eneses. Kokkuvõtvalt siiski MAAILMA 9. kanuuaerutaja 1000 m distantsil, mis on muidu ka olümpia kavas sees!
Nüüd on jäänud veel 2 vaba päeva Kanadas, 1 vaba päev juba veedetus siin. Pilt on peale visatud ka Niagara kosele, mis oli ülivõimas. Eestisse jõuan kolmapäeva õhtul ;) 

Niagara Falls

Check our ride!

Kuid võistlushooaeg ei ole veel päris läbi! 11. augustil on viimased võistlused: Eesti juunioride MV 1000 m ja 200 m distantsil nii ühe kui ka kahekanuudel. Kõigile, kes kaasa elasid, suured tänud! Kohtumiseni ! :)

Otsustavad võistlused Pärnus

Hopsti! Ongi juba nädal eelmisest postitusest möödas ja aeg uus nädala kokkuvõte teha. 

Pärast kuu pikkust eemal olekut kodust ei saanud juhust käest lasta ning pidin minema Steffanisse maailma paremat pitsat nautima. Lisaks endale veel ammu ammu nägemata sõpsid oli vaja üle vaadata! Esmaspäeval külastasin ka Dr. Tšuškinit, kes tegi väga pika raviprotseduuri (massaaž) eks seda oli pärast pikka vahet vaja põhjalikumalt teha ka! Ise sain esmaspäeval puhata ja üleüldse oli sel nädal rohkem puhkusele rõhutud. Treeningud algasid alles teisipäeval ja olid lühikesed, aga hästi intensiivsed, nii et kogu aeg ikka punases ja vere maitse suus. Kui veel neljapäeval oli tunne trennis väga imelik, pean mainima, et jõudnud Karmoltki väga eest ära sõita, siis reedel oli juba teine tera! Pärnu sillaringile minnes ei olnud just seda õiget tunnet, et täna oleks panemise päev, kuid ajaks sain 11.17, mis polegi väga hull, küll aga jäi rekordile 3 sekundit alla. NB! Vaatasin Pärnu Aerutamisklubi kroonikast järele rekord, 11.14, on sõidetus täiesti tuulevaiksel, kuid reedel oli 5 m/s tuul. 

Laupäeval oli minu lemmik 200 m, enne starti sain veepeal kokku Olümpia hõbedaga, Tõnu Endrekson, kes mulle edu soovis, võtsin seda kui õnnistust, kuid 2. kohast enamat ei suutnud. Võitis Tanel 0,5 sekundiga ja Madis jäi enam-vähem sekundiga maha. Oleksin ma selle distantsi võitnud, oleks karikavõistluste arvestuses minul kõik kindel olnud, kuid pidin siiski selleks veel uut päeva ootama. Kahekanuud ei sõitnud, minu asemel hüppas kanuusse hoopis Rannar ja sõitsid täitsa 3. koha peale ennast :) 

Pühapäev algas kell 10 teatesõiduga, 6 x 500 m, kus esimesed kaks vahetust pidid olema poisid süstadel, järgmised kaks neiud süstadel ja viimased kaks kanuud. Mina olin eelviimane ja sain teatepulga endale 4. positsioonil. Oma vahetuse lõpus olin ma juba 2. tõusnud ja nüüd ei jäänud Andreasel muud üle kui see viimane poiss veel kinni püüda ja see ka tal õnnestus! Teise sõidu tegin 1000 m ja ajaks oli kerge vastutuulega 4.03,32. Ise jäin rahule ajaga, kuid mitte sõiduga, tegin väga kiired esimesed 200 m ja juba 500 m peal oli hing pealaga kaelas. Sõidu ma Madise ees võitsin ja sellega sai sisuliselt ära otsustatud ka karikavõistluste võitja. Nüüd puhkama! Peatse nägemiseni! ;)

Eesti täiskasvanute MV

  Nagu näha oled Sina, kes Sa seda postitust loed, omaks võtnud blogi uue domeeni :) Esmalt vabandan, kui see tundub Teile tülikas ja teiseks kirjutan ma sellest, mis pärast Pühajärve regatti juhtunud on ning kolmandaks juttu ka veel Eest täiskasvanute meistrivõistlustest!

 Pärast Pühajärve regatti jäi täpselt 2 nädalat Eesti täiskasvanute meistrivõistlusteni, rõhk sõnal "täiskasvanutel" on aga selle pärast, et sellel aastal on minul veel üks kord võimalus antus võistelda Eesti juunioride meistrivõistlustel, mis toimuvad ei kusagil mujal, kui Pärnus! Pärast regatti ei muutunud treeningute osas suurt midagi, treeningud jätkusid samamoodi raskelt edasi ja puhkust väga loota enne Eesti MV ei olnud. Suureks suureks abiks treeningute läbi viimisel oli muidugi Viljandi kanuumeestel, kes paaril korral minuga treeningud kaasa tegid ehk muutsid treeningud põnevamaks, raskemaks ja palju närvilisemaks. Ütleme nii, et õhus oli tunda juba kerget pinget! 1,5 nädalat enne EMV'd käis meie juures ka Dr. Tšuškin, kes kandis hoolt sportlaste lihaste eest, pärast seda aga tundus teine nädala pool täiesti masendav. Jõuetuse tunne valdas keha täielikult, tekkis isegi hirm Eesti MV ees, sest teada oli see, et mina sinna puhanuna peale ei lähe, erinevalt Viljandi aerutajatest, kellel jaoks oli tegu aasta tipp sündmusega. Kerge taastumine nädala lõpus tõi mind pildile õnneks tagasi, uuel nädalal sai uue hooga treeningutele peale lennatud ja oi kus aeg siis lendama hakkas. Teisipäeval saime Pärnust oma kahekanuu kätte ning jõudsime ka paar trenni enne EMV'd ära teha. Märkamatult oligi kätte jõudnud neljapäeva õhtu, mis Pärnu täiskasvanute koondise jaoks tähendas paatide pesemist ja poleerimist. Reedel, täpselt päev enne eseimest EMV võistluspäeva oli veel raske treening, kus sain kahesüstaga võidu kihutada. Ning õhtul ootaski ees sõit Tallinnasse, et seal kergelt veel paar kilomeetrit lainetes loksuda.

Natukene meelelahtust

Esimene distants, 200 m

 Päeva alustasin täpselt 3 tundi enne esimest starti. Esiteks korralik hommikusöök koos meeldiva seltskonnaga laineid täis Harku järve ääres. Kusagil 2 tundi enne starti sain oma paadi kaalu timmima hakata. Kuna ma olin toppinud absoluutselt kõik raskused, mis olid kättesaadavad endale treeninguteks paati, et treenides ikka raskem oleks, ei olnud mul vähimatki aimu, kui  palju mu paat kaaluda võiks. Tuli välja, et koos tormilaudadega oligi minu paat täpselt kaalus (16kg) ja positiivne uudis oli see, et võisin ligi 2 kg jagu raskusi paadist välja võtta. Mainin kohe ära, et kõiki ühese sõite läksin sõitma kahe soojendusega s.t, et 1 tund ja 20 min enne starti käisin vee peal, kus uhasin oma distantsi 80% läbi ning panin veel paar kiiremat lõiku, et pulss üles saada. Veepealt naastes kiired võimlemisringid ja soojendus jooks ja starti. Ärevus õieti nagu ei olnudki enne starti, mis oli halb märk. Võidusõit algaski nii, et sain kõigilt stardis kohe räigelt sisse ja niimoodi ma lõpuni kruiisisin, ootused oli vähe paremad, kui saavutatud 4. koht! Kahekanuu stardini oli aega jäänud pärast ühese sõitu väga vähe ja kahesoojendusega enam ei jõudnud. Seega ainult käteringide ja soojendusjooksu pealt võistlustulle. 3 eelmist aastat olin ma olnud koos Andreasega selles distantsil 3. ja sellega enam leppida ei saanud, kuid siiski päris seda ei suutnud, mida tahtsime ja leppisime 2. koha. Parem ikka kui kolmas koht, progress!

Teine distants, 1000 m

  Nii nagu eespool mainisin, tegin oma soojendusrituaalid ära ja starti. Nüüd oli minu kord käes- pulss oli laes niisama, jalad värisesid ja kõhus oli väga pehme tunne. Stardist sain minema ilusti ja suutsin väikest edu hoida vähemalt 500 m. Alates sellest hetkest sain järjest rohkem eest ja viimased 300 m otsustasin juba tagasi hoida, sest ees oli veel 1000 m kahekanuu, mis ei lubanud just kerge tulla. Igatahes ajaga 4.03 võitsin oma selle aasta esimese meistritiitli. Ligi tund hiljem oli kahekanuude start, kus stardis oli palju pahandust võistlejate riiete osas, need peavad olema võimalikult sarnased paatkonniti. Avaldan kiitust Andreasele, kellega me tegime vist tõesti elustardi kahekanuul ja algusest peale läksime kindlalt juhtima. Andreas oli seekord lausa niivõrd kõva mees, et suutis distantsi keskel kusagil 300 m mind vedada, sest minul oli pärast esimest 400 m kett juba nii maas ja jõudu ma tõmbesse panna ei jõudnud. Viimased 300 m olid küll kriitilised, kuid õnnestus siiski võit ära napsata! Nüüd sai Andreas omale selle aasta esimese meistritiitli ajaga 3.46,2 Sellise kiirusega ei ole ma kunagi 1000 m distantsi läbinud! :)

1000 m esikolmik

Kolmas distants, 500 m

  Enne starti kõik kordus, ainuke uus asi soojenduse juures oli see, et nii paganama väsinud tunne oli ja kiirenduste ajal ei saanud pulss ega kiirust üles. Starti minnes oli jällegi kõik korras nagu Norras ning pulss tõusis juba päris hoogsasti. Pean ütlema, et 500 m stardist sain hästi minema, kuid 100 m pärast starti loovutasin liidri koha Madisel ja olin ühel joonel Taneliga. Küll aga muutus see seis alles 50 m enne lõppu, kui olin suutnud Taneli seljatada ja Madisega ühele joonele trügida ja nüüd ei jäänud muud üle, kui ennast maksma panna, mis ideaalselt õnnestus! See oli pingutus ja aeg ka vastav 1.53,6. Enne viimast distantsi oli puhkus väga väike, ainult 50 min, see oli meie paatkonnale ainult kasulik! Nagu eilegi suutis Tups mind tänagi üllatada ja väga vägeva stardi teha. Me teadsime asjaolu, et vastastel on jõudu kõvasti rohkem kui meil ja meil ei jäänud muud üle, kui stardis nii suure tempoga kui võimalik minema kruttida. Suutsime esimesed 300 m kindlalt vahe hoida, kuid viimased 100 m olid juba väga ohtlikud, jõud kadus tõmbest sootuks ja seda oli tunda ka Tupsu tõmmetest, et ega sealgi enam midagi ei ole järel. Meie õnneks ei olnud päästva finišijooneni enam palju minna ja väga napp edu teise koha ees ei tähenda muud kui järjekordset meistritiitlit!

Parim mees süstal- Tarmo Tootsi ja parim mees kanuul

Järgmisel nädalavahetusel Pärnus KV kohtume! AHOI!